Teatrinuudlid

Paar nädalat tagasi tahtsin ära märkida selle, et aeg on jälle lennanud ja mööda lasknud kiired 365 päeva. Ent ma unustasin seda teha - ei tea, kas tahtlikult või kogemata - ja tundsin veidi süüd. Eelmisel nädalal plaanisin meenutada aastatagust Halloweeni, ent ei jõudnud sellenigi.
Elan siis parem praeguses hetkes ning välistan võimaluse taas süüd tunda, et olen oleviku maha maganud.

Olen nii mõnegi asja üle õnnelik. Esmalt selle üle, et on novembrikuu ja kaunis põhjamaa kliima ehtis ära põllud, metsad ja tänavad.
Ja ühest põhjusest olen varasemas postituses juba rääkinud. Kohe järgmisel päeval ilmus teinegi - vabastus eesti keele õpetuse eksamist. See oli ilmekaks kinnituseks, et mu töö ja vaev kõikide kontrolltööde ''A'' peale tegemiseks tasus end ära. Niisiis - mul ei olnud suurusehullustus, vaid kindel siht ; ). Selle ma ka saavutasin ja tean südamerahuga, et mu tulevasele tunnistusele üks hinne kirja saab. Kahe päeva jooksul juba teine kord, mil tahtsin lakke hüpata.

Ühe loengusarja lõpp tähendas ka rohkemat aega. Selle meeldivaks sisustamiseks sain paar kutset. Võtsin mõlemad vastu.
Esimene neist oli Genkluppi TÜT (Eesti esi)etendusele ''Vabadus või surm''. Lavastus kajastas 'batko' Nestor Mahno elu läbi anarhismi, vabadusepüüdluse, eneseteostuse ja Ukraina-Vene poliitilis-sõjaliste olude. Mulle meeldis etenduse hoogsus, jõulisus, hoolimatus - just stilistilisest küljest, ent mis häiris, oli liigne sisu kokkusurutus kitsasse ja ajalis-ruumiliselt piiratud kompostitsiooni. See hajutas veidi mõtte tabamist ning muutis lavastuse tormavaks ja segaseks. All in all, mulle meeldis. Ühe mehe maailmaparandamise ideed siiski veidi liigutasid mind.
Ja siis olin vastu võtnud kutse minna samal õhtul veel õhtustama. Gildi tänava itaalia restoran võttis meid kenasti vastu. Just nagu oleksin seal varem käinud. Kuigi ma seda ei olnud. Otsustasime tradistiooniliste nuudlite kasuks, mis traditsiooniliselt magedad olid. Kuid ei saa itaallastele pahaks panna, et nad soola puudumise ülepipardamisega kompenseerivad. Õhtusöögi meeldivust see rahvuslik pisiasi ei häirinud.
Nuudlid said lausa nii südamelähedaseks, et neist tuli juttu ka hiljem. S. olevat neid veel peale Itaalia köögi külastamist kodus samuti söönud. (Jah, siin - koduskoduski- olid nad menüüs) Sellest rääkisime reedel, kui Tartu suurimas 'loomaaias', zooloogiamuuseumis käisime ja üksiti ka geoloogiaosakonna ekspositsiooni üle vaatasime. Seetõttu saime veeta reedese päeva loodusteaduste õppehoones ja vaadata oma silmaga maale kukkunud meteoriiditükke, vääriskivisid, trilobiite, dinosauruste ja mammutite luustikke ning loomi. Loomi, loomi, loomi. Linde. Ja putukaid. Elusaid ja elutuid. Ahjaa, ka seda tarantlit, kes mu peaaegu poolsurnuks ehmatas. Sest ta oli kalade akvaariumite lähedal. Ja ta elas. Õeh.

Vahepeal olen tervelt kahel korral jõudnud ka teatristuudiosse ja elada elu, millest kunagi unistasin - lavakunstilist. Ma ei tea, kui usutavalt kõlab, kui pean ülevaks laval aeglaselt (kollektiivselt) katku suremist, kuid minu jaoks oli see puhas rõõm. Nagu ka see, et ma saan viimaks oma füüsilise toonuse kätte ning võin lisaks veeta kvaliteetaega nii toredate ja huvitavate inimestega. Jah, jälle. Nendest ei teki mul iialgi küllastumist, vist.
Praeguseni võin end õnnelikuks pidada.
Möödunud nädal on selle teesi suurepäraseks näiteks. Lisaks varasematele.
Ilusad ja head.
Uue nädala prognoos ennustab kauaoodatud Kafkat ning Teatrit. Suure tähega.
Nuudlid jätaks küll mõneks ajaks menüüst välja.

Ahjaa - ja ühe asja üle, mis mu peas puhuti lakkamatult ringkäiku teeb, olen juba rohkem kui paar nädalat rõõmus olnud. Nimelt on Minor Majority'lt ilmunud uus album. Love it.

Aitäh. Kõige eest.