Pühapuu.

Üle Su paokil habraste huulte langesid tuhanded sõnad.
Juhtus see öösel, kui keegi ei kuulnud,kuid akendel voolasid mõrad.

''Rasked..,'' ma kuulsin ütlemas kõiki, kes vaatasid aknaid ja maju.
Mina ei uskun'd ja silkasin õue, et näha, sest kõrvad ei taju.

Nii väga ma tahtsin korjata täis Su sõnu oma asised peod
enne, kui tuul nad arutult okstesse valesti kokku veel seob.

Enne kui kellegi määrdunud jalad neil' jätavad porise raja
või keegi nad hooletult minema viskab, sest leiab, et neid pole vaja.

Ent õu oli tühi, niisamuti tänav; rohu sees haigutas suvi.
Su sõnad olid sulanud viimseni ära kui maikuusse eksinud lumi.

Kõik imbusid mulda. Järgmisel koidul akna all' sirgun'd üks puu.
Kümneid rändajaid nüüd selle juurde on käimas ja andmas tal suud.