Opus Geographicum.

Ja sõprade majja siis viis minu tee.

Kuum on üleöö jahedaks saanud. Nii et õhtul pikemalt välja minnes tuleb selga ajada rasked sügisriided ja kaaluda kinnaste kaasa võtmist. Isegi nende kasutamist, nagu Džoodž.

Veetsin kesknädala Tartus. Ateljees. Korteris, kus on olnud inimesi, naeru, laulu ja millegi ajatu-muretu hõngu. Nüüd olin seal vaid mina ja G. Hõng oli ka. Omane hommikutele, latte seltsis rõdul, päikeselistele pärastlõunatele Tartus, festivalikergusele õhtukumas, teatrielamustele ning piduliste häältest kajavaile munakiviteedele ja tänavaile.

Kolmapäevaõhtune teatrielamus formeerus Raadi vanal lennuväljal, kus esietendus Tartu Uue Teatri suvelavastus "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum".  Juba mitu nädalat on saadud selle lava valmimisele üle interneti kaasa elada, nüüd siis laotus see kõik reaalse-visuaalse voona mu ette ja ümber. Kuigi ligi kolm tundi kestnud teatriõhtu lõppedes oli mul seljas mitu jopet, kombineerituna istumisaluse pleedi ja ümbermähitud salliga ning väljas oli pime ja (üllatavalt, kuid ettehoiatatult) jahe, ei jäänud hetkekski muljet ebameeldivast või tüütult veedetud ajast. Suurepärane ruumilahendus vana sõjaväelennuvälja militaar-kaitserajatiste vahel, peal ja kõrval eritasandilise mänguruumi loomisel. Lisaks kogu etenduse aeg (päikeseloojang) ja koloriidivalik (kostüümid, nt) ning loodus-spekter moodustasid nii võluva visuaalse naudingu, et muu märkamiseks ei jagunudki nagu aega või tahtmist. Tõsi, esteetika kõrval jäid läbi kajama ka humoorikad dialoogid, Põllu (hr Lavastaja) iseloomulik leebe iroonia arhetüüpide ja stereotüüpide kujutamisel, kõnemängud. Ja musikaalsus. Rahvalikus võtmes etno-kujundlikud laulud, saatmaks kogu utoopilise naiste maailma dünaamikat. Paar kõrvalepõiget peateemast ning justkui looga mitteseotud vahepildid ja -monoloogid tekitasid minus veidi kummastust või küsimusi - et milleks need ja mis tiksus dramaturgi peas, et just sellised nihked rütmis, ajas ja ruumis vahele kirjutatud said, kuid et need siiski eraldiseisvatenagi nauditavad olid, ei hakka ma lavastuse üldterviku koha peal lamenti lööma. Ja muidugi - isiklikult nägin ja katsusin ära A. meistritöö - pöördlaval seisva savisauna, kiikasin lavale viivaid radu ja n-ö kulissitaguseid. Pole suvelavastusi just massiliselt külastanud (teatava eelarvamuse tõttu, peamiselt), kuid võin öelda, et see ei petnud küll mingeid ootusi.

 Põgusalt sai oldud ka esikapeol Raadi mõisahoones, kuulatud kõnesid, kaasa elatud tänukinkide üleandmisele ning aplodeeritud Tegijatele (sic!).

Neljapäev oli päikseline ning soe. Lippasin raamatukokku, pidades meeles teatrikirjandust. Minu tagasitee viis spontaanse kõne peale jõe äärde, kus me A.'ga rääkisime elust, teatrist, ambitsioonidest ja edust. Ja sellest, kuidas ihatuni jõuda - sellest, kuidas kõik saab alguse südamest, tahtest ja mõtlemisest. Kui need teenivad üht ja sama jumalat, tuleb ka rahulolu ja edu. Ning kui kõik ei tule alguses lihtsalt, ei tohi karta eksimusi ega vastulööke. Tegutseda - tähendab olla õigel teel.
 Selliste mõtetega veetsin ülejäänud päeva ateljees, uurides Eesti dramaturgiat ja püüdes aeg-ajalt teostada eelmisel päeval alguse saanud aktsiooni "päästame kiisu". Kõrvalmaja ehituskrundil näugus juba mitmendat õhtut pisike triibuline, kelle ma, olles G.'ga plaane pidanud, olin veendunud ära päästma. Kiisu aga kadus ja mina suundusin TÜTi inimestega kokku saama. Kohaleilmunute arvuks jäi hädine 3.
Pettumuse peletasime õhtul hoopis teise kolmikuga Tartuffil filmi vaadates ja vaikset festivaliõhtut nautides. "Härra Lazhar" oli südamlik, eluline ja oskuslikult esitatud lugu, mis pakkus mulle mõtteainet nii pedagoogika kui dramaturgia/stsenaristika valdkonnas. Öö tõi meile veel GenKlubis Elephants From Neptune'i kontserdi Tartu Music Weeki raames, toredad inimesed ning tantsu. Kojukõnnil tegin vist ühe nalja, mis oli ka noorsand arsti arvates päris hea, aga see ununes. Kell oli saamas kaks, kuid G. arvas, et magama ei tasu minna, vaid lõpp tuleks teha übermaitsvale jäätisele, mis aega ei küsi.
 Hommikul valmisid soojad pannkoogid juustuga, vaarika-, mustika- ja aprikoosimoosi ja/või meega, mis said tõelise pannkoogihommiku naelaks. Olid ehk kenaks nägemisenijätuks. G. ja ateljeega.
 Pakkisin kotid ja jätsin bussijaamas mõneks ajaks hüvasti, tänades kohtumiste, teatri ja vestluste eest.
 Päev lõppes kodus naabripoisi autostange liikudega ja minu isekeskis mõtetega sügisest. Vahepeal ootamatult kohale sadanud plaan võtta akadeemiline ja sõita aastaks Inglismaale vajas sama palju seedimist kui alternatiivne plaan ASAP teatritööd teha. Esmalt siiski selle tegijaks saada.

 Kindel on see, et peagi ootab ees veel teid "sõprade majja", pealinna, teatriaktsioonid ja suve viimased väljasõidud-nägemised. Kardan neid juba oodata, et mitte seista silmitsi nende lõppemisega.

Aga rõõmustan ikkagi. Nii mitmegi mõtte üle.  Ette või siis ka tagantjärele.