Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."