Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime