IN MEMORIAM
07.07.1995 - 26.07.2009Ei hakka pikka järelhüüet kirjutama. Ta elas oma 14 pikka aastat rahulikult; väikeste tõusude ja mõõnadega. Viimastel aastatel hakkas vanadus tunda andma, ilmnesid isegi skisofreenilised nähud. Haigeks ja põduraks jäi. Ja see, et loodus ise ta eluküünla kustutas, pidigi nii olema. Väiklane oleks süüdistada saatuslikku koera või peremeest. Koer oli vaid Looduse vahend, mitte eesmärk või põhjus. Inimese sekkumine välistati. Ju on ette nähtud, et kassidele loomulikku surma surra ja aeglaselt, vaevaliselt kustuda pole väärikas. Traagiline lõpp oleks neile justkui kohasem. Kes teab. Igatahes sai see kiisu nüüd oma venna juurde. Paremasse paika. Olgu Sul seal ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar