Juuni on läbi.
Baka on läbi.
Ja nädalavahetusega sai ka üks etapp mu elust läbi.
Nii kahetised tunded on praegu mu sees, et ehk peaksin enne kõike seedima ja ootama, aga praktika on näidanud, et siis jäängi seda õiget hetke ootama. Viimaks jääb palju ütlemata.
Mitte, et mul palju öelda oleks.
Reede oli täis rõõmu, kinke, lilli, siniseid diplomeid, päikest ja lähedasi inimesi ümber ühise laua. Oluline jupike ülikoolist sai lõpetatud. Aktusel üheskoos teatriteadlastega istudes tundsime rõõmu vahefiniši üle. Uued paberid on sisse antud, tuleviku mõiste piirdub nädalaga korraga. See oli ülev-kaunis päev.
Ja põhjust hõisata, lilli jagada ja kergendatult ohata on mujalgi. Toom-Kooli 4 sai endale täna viis TÜTi liiget.
Kaks neist lähevad ja võtavad osakese minust ja kolmest baka-aastast kaasa.. Meenutan üht talvist pärast-seminari jutuajamist "Armastuses" ja üht hiliskevadist takkaotsa Prisma bussis. Ja üht olemata jalutuskäiku Salme tänaval.
Ja kui ma liiga pikalt mõtlema hakkan, siis ilmselt tahaksin olla maikuises ateljees ja mitte tunda neid maguskibedaid jutte endast läbi jooksmas. Nii et ma parem praegusel momendil liiga pikalt ei mõtle.
Tallinn võis teid saada, aga Tartu teid ei unusta. Saite vastu võetud sinna, kuhu vaja. ; )
Need kolm aastat olid mu senise elu ühed olulisemad.
Jumal tänatud nende eest. Kõikide nende hetkede eest.
Nil desperandum - cras ingens iterabimus aequour!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar