Tulge sisse ja sulgege uks.

#10

'"Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?"
"Jah, sest ma ei andnud talle osa."
"Oi. Vaeseke.."

"Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?"
"Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud."
"Ah soo... siis muidugi."

"Ja see teine?"
"Milline?"
"See, kes just väljus."
"Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?"
"Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja."
"Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras."
"Ahah.""

"Aga kes see üldse otsustab, kas teie?"
"Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks..."
"Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema."

(Raphaële Billetdoux ''Tulge sisse ja sulgege uks'')

Näitlejate elu ei ole kerge. Ega ka nende, kes sooviksid erinevatel personaalsetel põhjustel näidelda. Olgu selleks siis näiteks tundmatu osa tundmatus filmis, mille ainsaks teadaolevaks faktiks on ülemaailmselt tuntud režissöör, keda keegi ei näe. Aga kõik teavad. Ta peitub pimedas prooviruumis kaamera taga ning jagab käsklusi. Ta ei näita end, kuid laseb teistel ennast näidata. Nii seest kui väljast. Sobrab inimeste hingesoppides, paneb nad nutma, karjuma, vaikima. Viib nad ekstaasi, raevu- ja segaduseseisundisse. Küsib vastuseid küsimustele, mida keegi kunagi ei küsi, mis on tabud, millele küsitavad iial pole mõelnud, kuid mis on saatnud neid terve elu.
Ükski pole piisavalt hea. Sest see, m i s on 'hea', pole teada.
Ükski ei sobi. Sest see, m i l l e jaoks peab sobima, pole teada.
Vaid mees pimedusest, prožektorite ja kaamera tagant teab seda. KUI teab. Nähtavasti siiski mitte.
Ainult üks tüdruk.
Üks öö.
Üks minevik.
Üks tundmatu tulevik.

4 põhjust, miks ma armastan seda raamatut:

• see on üles ehitatud dialoogvormis; puuduvad seletused. Lugeja peab pidevalt mõttega asja juures olema ning endale teadvustama, kes ja mis põhjustel midagi lausub, ning mis toimub.
• see räägib näitlemisest; hea ja halva näitlejakandidaadi eristamisest tühiste toimingute ja vestluse põhjal.
• selle sisu on ülepakutult dramaatiline; karakterid on veidramad, ettearvamatumad ja kirevamad kui elus reaalselt korraga kohata võib (ometi on see Elu; nii juhtubki).
• see oli kõige vastuolulisemaid emotsioone tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

4 põhjust, miks ma vihkan seda raamatut:

• see on üles ehitatud paljal dialoogil; ei mingeid seletusi. Lugeja peab ise pidevalt mõtlema, kes, mida ja milleks ütles. Mis pagan üldse toimub?
• see räägib näitlejatest; sellest, et üks ülbe mats, kes juhtumisi on geenius, otsustab selle üle, kes on hea ja kes halb. Ja veel mille pagana põhjal?
• selle sisu on ülepakutult dramaatiline; kohati lausa hüsteeriline ning ebareaalselt twisted. Inimesed oma inimlikkuses, alatuses ja alastuses tekitavad piinlikkust, panevad punastama, kaasa tundma, haletsema. Ja üks ennast varjav egoist ajab raevu. Ja veel lollim ja vihastama ajavam on endale tunnistada, et sisimas tekitab ta imetlust.
• see on kõige segasemaid mõtteid, tundeid tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

Üks sellistest fenomenidest, millesse sa süvened, kaasa elad ja siis vihaga eemale lennutad ning patja nutad. Nutad, sest sa oled raamatu nurka visanud ning pead vähemalt pool tundi ootama enne, kui saad seda uuesti lugeda. Sest sa pead ju endale tõestama, et raamatu eemalelennutamine tõesti õige tegu oli. Tegelikult ei olnud. Sa tahad seda edasi lugeda. Elada läbi seda kiiksuga, ometi nii huvitavat ja haaravat elu; kõrvaltvaatajana.

Teise raamatu sain ka läbi. (Sulaima Hind ''Kasvuvalu")
See on sobilik nendele, kes tegelevad literaarse masohhismiga ja tahavad, et neid šokeeritakse, ebameeldivalt üllatatakse, ajatakse süda pahaks ja tekitatakse neis õudusunenäod. Elu enesega. Pahupoolega. Normaalsuse ja hullumeelsuse ning kokkukuulumise ja mitteolemise piirimaadega. Edu.