Siin me oleme.

Niipea vist ujuma ei saa. Jälle sajab.  Kuigi  oleks see justkui alles üleeile olnud, kui päike lõõmas ja sundis inimesi järve seltskonda ihalema.
Ajaa. See ju oligi üleeile. Ei saa ütleda, et ise järvest kõrvale oleksin jäänud; liitusin nende kümnete võõrastega ja kümnete kohalikegagi, kes oma varbad liiva olid surunud või suvemõnusid kaldal nautisid. Kahjuks või õnneks ma ise vette ei jõudnud, küll aga käis seal ära minu suur varvas. Jahe tundus. Selle eest nautisin päikesevanni ja ootamatut seltskonda.
Või mis ootamatu ta nüüd oligi. Juba varem mainitud O.W. G. andis endast ja oma soovist tutvuda lähemalt siinsete kohalike olude ja inimestega teada ning avastas, et ta sõbrad-sugulased-võõrustajad paiknevad minu kodulinnakesest üksnes mõne kilomeetri kaugusel. Niisiis tulin talle kenasti vastu ja tutvustasin teda Peipsile. Tuli välja, nad olid juba eelmisest õhtust väga lähedalt tuttavad. Seda enam - tutvuda olid jõudnud nad kolmekesi, kaasates teksapüksid. Telefon, vaeseke, olevat viimasel hüppehetkel kaldale heidetud.
Õnne kombel juhtus üheks rannasolijaks ka L, keda samuti isiklikult tutvustada sain.
Mul tuli just meelde, et kohalik ''maaelu''-ekskursioon sai alguse kolmapäeval aiamaa kastmisega. Mis sest, et linnast - töö tahtis tegemist. Aga ei maksa pealinlasi alahinnata - mõned suudavad ilmutada äärmist vastutulelikkust, isegi kui see nõuab varbaidpidi märjas mullas kastekannuga patseerimist või tolmurullide, kõhuli  põrandal, tagaajamist(viimasega tegelesin ma siiski, hoolimata säärasest eneseohverdusest, ise). Jäsemed ei kukkunudki taolise ettevõtmise peale küljest ära; ise nägin, neljapäeval bussijaamas olid veel täitsa alles. Suvitaja sai tervena koju saadetud.
Vastukaaluks tutvustati mulle seni kuulmatute spordialade kõrval (antud juhul MMA) aga uut huvitavat muusikat. Ja nüüd oleks õige aeg siin üks näide tuua. Ehk tuleb hea muusikaga päike ka tagasi.. varsti. Homme?

Theory Of A Deadman - Save the Best for Last