#4
..et siis fatalism minu puhul kui selline.
Eile, kui lõpukõnet kirjutasime, tuli mulle üks telefonikõne, milles laagri grande finale' kõrval läks jutt (nagu veidral moel ikka) Saatusele ja sellele, kuidas ma viimasesse usun ning oma elu tema kätesse usaldan.
Ja ometigi. Minu eksamitulemused on üldjoontes teada. Vaid kirjand laseb end tavapäraselt oodata. Ma ei teagi, m i d a oodata. Nii või naa - senised tulemused on olnud küll lohutavad. Kui nii võib öelda, sest iga järgmise punktisummaga tunnen, kuidas üha rohkem ja rohkem kuhugi vajun. Kahtlustesse, segadusse. Ja nii ei tundugi need resultaadid teisest küljest väga lohutavad. Siinkohal panen jälle silmad kinni ja ütlen: ''Saatus üksi teab''. Sest ausalt - mina enam ei tea. Te võite nüüd öelda, et kui neli aastat olen teadnud, kuidas siis nüüd ühel hetkel mõistus otsas on. Aga on. Nii lihtsalt ta ära lähebki.
Ehk tuleb homme ka kirjandi skoor ära. Siis saan kuni 9.juulini öösiti lambaid lugeda. Vaevalt, et und leian. Mõtlen. Naudin otsustusvõimetust. Või jumal teab, mida.. Ootan valgustust.
Täna olen õhtusest jooksmas käimisest pikema sissekande jaoks liiga väsinud, et kirjutada. Või..
Vahest liiga äraootav, et arvata.
Vahest liiga enesekindel, et karta.
Kuulake head muusikat. Kuulake näiteks seda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar