Sõnaahelad

#3

Sain valmis oma luuletuse. Autoriõiguseid, ma loodan, ei pea rõhutama.

Sa arvasid, et nägemisest üksnes täitub hing
ning et vaid sõnadest mu süda rahu saab.
Ja mina siiralt, tõemeeli uskusingi Sind,
minnes kaotsi pimesi Su mõttetühermaal.

Kui öelnuks keegi siis, et on mu eluvesi -
- Su sõnad, mida jõin, vaid kirbe tolm
kõrbes, mille kuivas liivas silmi pesin,
põrm ilu hammasrattail, peotäisi kolm.

Ja nagu iga teinegi, ka mina kuud ja tähti
ihkasin - hoolimata, kus nad asuvad.
Ent minu lummuses vaid sinisilmsust nähti;
Su lubadustest said mu külmad ahelad.

Ma uhkusega kandsin neid kui ehet.
Ei ise märganud, kuis appi karjus hing.
Sa rääkisid.Ma joobusin. Ei aimanudki veel, et
se'st võltsist usust saab mu nõiaring.

Kõik tundus tõesti, justkui olnuks päris,
nii ehe kui üks elu olla võib.
Kuid ajal, mil Su sõnasaag mu uksepiitu näris,
külm tõmbetuul mu aknad puruks lõi.

Nii kinnisilmi ekseldes siis Ariadne' lõnga
ühel hetkel pettunult ma leida lootsin teelt.
Ent möödakäijaid tummasid vaid kohtasin nii mõnda;
nad vaikisid, pilk ütlemas: ka nad ei heida meelt.