Lugemisõhtu. Reunion.

#8

Kahjuks ei saa mina alustada saaga kirjeldamist päris algusest peale, sest mina liitusin kahe vapra ratturiga alles Mustvees. See oli peale seda, kui ma autoga Tormast (surnuaiast taaskord) tagasi jõudsin ja imekombel teetähistusposti ikkagi riivamata suutsin jätta, vaatamata oma ülisuurele ilusale kaarele. Elagu silmamõõt; ka viimasel minutil.
Niisiis olid kamraadid Ott ja Alo juba Jõgeva rongijaamast ratastel kohale jõudnud (olgu öeldud, et nende kodud ei asu teps mitte siin maakonnas. Üks neist mitte ka naabermaakonnas.) ning tutvusid kohalike vaatamisväärsustega iseseisvalt. Suured poisid ikkagi. Minu liitumisel suundusime esmajoones kohalikku Mall'i (Kaubanduskeskus) - Konsumi. Ja varustasime moonakotti kõikvõimalike enda arvates vajaminevate tarvikutega, st toidu ja joogiga. Hoolimata tuulisest ja vihmaseks kiskuvast ilmast, ei olnud ma/me loobunud mõttest grillida.
Tagasiteel haarasime Laura kaasa ja tatsasime minu juurde (rattasõidust nad millegipärast keeldusid. Huvitav miks?). Et vihm osutus ikkagi tugevamaks kui meie, pidime sooja ja tegevust leidma mõningat aega toas. Leidsime. Alias Juniori näol põhijoontes. Naisvõistkonna võib võitjaks lugeda. Paar eredamat pärlit sellest ettevõtmisest:

• Jalgratas - sõnatu viide Otile ja Alole, lisaks kommentaar ''millega''.
• Postkast - ''oranž asi, mille postiljon hommikuti ära viib.''
• Täht - ''sirp ja vasar ja.. viisnurk. Aga nii, kuidas lapsed seda nimetavad.''
• Kiik - ''asi, kus saab pendeldavat tegevust rakendada.'' jt

Paar lugu kitarril sai ka isekeskis ette kantud, kuid need saavutasid liialt melanhoolse repertuaari tiitli. Miks küll? Jõime hoopis teed ja suundusime välja grillima. Vihmgi soostus taanduma ning me saime käe valgeks toorete lambasoolevorstidega(sinna juurde kuuluva kahtlase valge vedelikuga üksiti). Ülejäänu oli tavapärasem. Siiani ägisen, kuigi jätsin ise õhtusöögi vahele.
Siis lahkus Laura meie seast ja me suundusime Mustvee ekskursioonile. Lähtusin põhimõttest ''vähem mögiš, rohkem tegiš'' ja tallasin niisama ringi. Minu seletavad kommentaarid piirdusid repliikidega a la ''Näete, kirik. Vana kirik. Seal on muul - see koht, kus maa saab otsa ja algab vesi.'' Las näevad ise; mida ma ikka seletan ajaloost ja mingitest x-legendidest.
Päeva teise poole sisustamiseks organiseerisin aga ühe rattaretke (selle üle saab ju ainult rõõmu tunda). Tänusõnad õhtusele seltskonnahingele Timole (jällegi), kes soostus meiega ühe sportlik-humoorika õhtupooliku veetma ja miniekskursiooni Vilusi külas tegema. Kui asi puudutab võistkondlikku pallimängu või korvpalli, siis sellega hätta ei jäädud. Korvpallist, tõsi, hoidsin mina natuke kaugemale. Jäägu see huvitatutele.
Peale põnevate sööduvõtetega paarismängu väntasime tagasi Mustveesse ja karmid sportlased võtsid õhtuse eine kohalikus mereröövlipubis. Ma ise ägasin veel lõunasest toiduvirnast ja piirdusin mahlaga. Nii.
Saaga lõpuks minu jaoks oli tarkade filoloog-sportlaste tänamine, et nad nii pika reisi ette olid võtnud, ja nende telki magama saatmine, sest nemad peavad homme kukelaulu ajal startima, kui mina veel sügavat und näen.

Selliste ekstreemsete retkedeni viivadki riigiülesed emakeeleolümpiaadid..