Tagasi ma nüüd olen. Kuivõrd oli tegu ärakäimisega, pole kindel. Aga vastuse, et taaskord uute elamuste ja kogemuste ja mälestuste jagu rikkam olen, võib lukku panna. Selle aasta laagrielu on läbi (üle?) elatud. Pole midagi teha, pean paratamatult hakkama heietama sellest, kuidas ma ikka ei saa asjadest üle. Ent et mitte liialt üldiseks minna, vaid avada oma mõtte tagamaid, alustan algusest.
Reede. Jah, ma olen kindel, see oli reede, kui me Lauraga direktori kabinetti maha istusime ja ootasime laagri pealäbiviijat. Ei hakka vist tähenärijatele täpsustama, et mõtlesin mahaistumise all toolidele maandumist, ja siit edasi - maandumise all istumist. Arusaadav?
Igatahes, Kaupo tuli ja me saime tuttavaks. Tere, väga meeldiv. Jah, meie oleme need, kes aitavad õhtut sisustada. Mängud.. Jaa, võime mingid huvitavad mängud välja mõelda. Mhm. Teisipäev? Teater! Teater on hea mõte. Teema? Miki-Hiir? Minugi poolest.. Millal kokku saame? Pühapäev? Jaa, sobib.
Olid viimase aja kõige palavamad ilmad. Jehh, ma räägin nagu oleks see päev aegu tagasi olnud ja nüüd süvatalv. Kõigest üks nädal. Ühesõnaga. Ilus ilm oli ja pühapäeval jälle kokku kogunenud, õilsas usus ehitada üles suurepärane laagriprogramm, põlesin lisaks senistele põletushaavadele veel erkpunasemaks. Selg reageeris taolisele päikese näitamisele ülbelt: viskas kesta maha. Korras. Muide, mõningase vestluse ja niisama naljategemise kõrvalt sai laagrikava üldjoontes paika pandud, sealhulgas leitud ka laagri temaatikale ja noortele kangelastele sobilik etenduseidee ('Lumivalgeke päästab Robin Hood'i'') ning Kaupo lausus oma kuulsad sõnad: ''Ühesõnaga, homme lükkame selle kivi veerema ja loodame, et ta seisma ei jää. Võssa võib minna, aga veel hullem, kui sammal peale kasvab.''
Ei ole vajadust vist lisada, et meie paariõhtusest lähme-nendega-mõneks-tunniks-mänge-mängima-üritusest sai tõsine tankisti elu. Selle võrdluse õppisin laagris: tankis olema ehk tundmatus ja vastutustnõudvas paigas juhirolli (kaela) saama. Ma ei näinud neid olusid sel aastal mitte laagrilapse silme läbi, vaid elasin sealsesse rolli sisse kui juhendaja ning viimaks ka lausa kui üks kahest peavastutajast. See oli see hetk, kui olin vaid mina, kes ma pidin kõigest kord mänge organiseerima ja oli Üllar, kes pidi vaid ühel õhtul loengut pidama. Ja oli pea 50 last. Oli mingi programm, mingid eesmärgid. Ja õnneks oli Päästeteenistuse esindaja tuletõrjevoolikute ja -varustusega, mis kogu ülejäänud massi piisavalt paelusid.
Niisiis olen ma veetnud viimased 5 päeva kusagil s e a l . Kus - ma ei tea. Siinsamas ja ometi teises kohas. Teises keskkonnas, öösel ja päeval. Suhelnud uute ja huvitavate inimestega, jaganud nendega oma muresid ja rõõme. Pakkunud nendele oma õlga ja küsinud sama neilt endilt. Vaimustunud ja pettunud. Hh. Nii veider kui see ka poleks: ohtlikult lihtne on avastada ennast uute emotsioonide ja elu keskelt. Asjad osutuvad sügavamaks, kui esmapilgul tundub.
Kõige muu kõrvalt tuleb tunnistada veel, et maailm on pisike. Ja kunagi ei või ette teada, millal endale veel võõras inimene mõni aeg hiljem jutu sees lausub, et ma olevat juba esimesest kohtumisest peale ikkagi rohkem isa järgi ära tuntav olnud. Ja hea, et ma ise teada sain, kus mu sugulased elavad ja kui äge tibi oli minu õde kunagi, aastaid tagasi. Tore oli : )
Ja oli tõesti : hilisõhtutel Laura ja Kaupoga(The Boss) maast ja ilmast juttu puhuda, laagriasju arutada, päevas kilomeetreid maha kõndida, hommikuti VIP-lauas putru süüa ja öösiti lapsi korrale kutsuda. Ning veel.. Pillimäng ja laul lõkkeõhtul (3 tundi jutti.. hämmastav..), öine kitarripinistamine (aitäh, Tiido, et meiega musitseerima tulid), integratsioon poola ja vene noortega ning jutuajamised ja olemised, kus idee ei olnud niivõrd tegevuses, kuivõrd olemises endas. Te ei saa minust aru, ma tean. Saavad need, kes olid 5 päeva selle asja sees.
Eile jätsime Bossi tiimiga hüvasti, sest nemad lahkusid järgmisesse laagrisse ja meie läksime ööbima koju. Kuidagi kurb oli.. Jah, oli küll organiseeritud kaos kokkuvõttes, sest 4 tankisti (koera roll jäi segaseks) vedasid kogu seda rinnet, kuid ikkagi. Midagi andis see nädal juurde. Peale aja ei võtnud ära miskit. Aga ma leian, see aeg oli seda kaost ja jooksmist ja rabelemist väärt.
Täna jagasime kätte diplomid, auhinnad. Saatsime poolakad ära.
Hoolimata, et viimased päevad on olnud täis vihma, mis jätabki mulje, nagu oleks laager alanud millalgi ammu, jäid seda päästelaagrit (''Parem ennetus kui õnnetus'') meenutama helged tegelikkust ületanud lootused. Lihtne ja eimidagiütlev mõneajaline kooselu - võiks öelda. Ei midagi erilist, märkimisväärset, ülevat. Ometi nii pikk jutt. Vaat' siis.. Eks näis, mis edasi.
Reeglid tuli varakult kirja panna. (Tõlgid on püsti ning vaidlevad.)
Kolmapäevane lõkke- ja elava muusika õhtu. (Vihm meid ei heidutanud)
4 kommentaari:
Võttes kogu selle nädala kokku, peab tõdema, et tegelikult oli ju tore. Eks teinekordki. Organiseeritud kaosest ei ütleks ma kunagi ära :D
Rõõm kuulda. Nõustun. Ja milline osa täpsemalt järgmisel korral kindlasti uuesti läbi teha tuleks? :P
Ma teeks ettepaneku koerad mängust välja jätta. Ei, mitte et mul midagi loomade vastu oleks, aga mõnikord oleks parem ,kui nad vaikselt nurgas konti näriks või kuskil eemal ringi luusiks... :D
Seega, loomalaagrit meil ei tule. Jääb siis ''Idarindel muutuseta'' ; )
Postita kommentaar