# 1
Jalutasin täna ja mõtlesin: kas mõisapreilidel oli ka siin asfalt? Ei olnud ju. Kas siis nemad pidid ümber pargi kontsadega pori ja kruusa sees astuma? Kui ebamugav.
Õnneks 21. sajandil on lossikülastajatele võimaldatud selline kaasaja privileeg nagu bituumeniga kivikesed. Palju kivikesi. Ja sile kõnnitee. Ja päike. Ei kallanudki vihma, nagu olin kartnud. Kõik läks suurepäraselt ja päeva Kuremaa lossis võib kordaläinuks lugeda. Tõsi, ma sain seal ühe päeva jooksul tervelt kahel vastuvõtul olla. Kutsutult, loomulikult, mitte niisama ei kosserdanud ringi ega söönud teiste pidusööke. Rõõm oli veenduda, et saan maavanemaga endiselt hästi läbi. Ja juttu jätkus kauemakski. (Einestamise ajast küll, kuid mulle avanes võimalus neid hõrgutisi veel kord nautida.)
Juttu jätkus veelgi, kuna osutusin kahe vastuvõtu vahel ainsaks allesjääjaks. Härra H. S. -i sõnul oli see mulle suurepärane kingitus: veeta pool päeva nii kaunis kohas; ja seda enam - süüa antakse. Vähemalt seltskonna üle ei saanud nuriseda.
Kui järgmisele pidustusele kaasõpilased ja -õpetajad järgi tulid, ei hoidnud nemadki oma tabavat huumorit vaka all. Suvi mõjub kõigile hästi.
Otse loomulikult sain südamest publiku ees tänada oma lemmikõpetajat. Linnuke sinnagi lahtrisse kirja!
Too pisike ümbrik, mis mulle omistati, sisaldas ka ühte (täpsemini küll kahte) suurepärast üllatust. Siit võib järeldada vaid üht - Deivit saab peagi vanakreeka jumala (või siis kosmosesüstiku) nimelises paigas ekslemas näha : )
Kui tänamiseks juba läks, siis tänaksin Murphy't, et ta seekord end vaos hoidis ja minu tollel libedal saalipõrandal ikkagi püsti jättis. Ma peaaegu harjutasin end mõttega, kuidas kõige graatsilisemalt pitskleidis pikali libiseda ja elegantselt püsti tõusta.
Ning. Mu kompuutrihakatis võiks AAAA-grupiga liituda. :@
(Ahastama Ajavalt Aeglased Arvutid).
Edu talle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar