võivad tekitada minus ühe mehe luuletused. Ma jumaldan Uku Masingu kogumikku "Ehatuule maa". Iga luuletus väärib neljakordset ülelugemist, ning ka siis - viiendal korral - avastad ikka selle ühe troobi, mida sa justkui loeksid esimest korda ning mille kujundlikkus ja vormitäius kutsub esile täieliku esteetilise naudingu. Ma tahtnuksin näha selle geeniuse ajju hetkel, kui ta oma luuletusi lõi - usun, et nende impulsside tekke ja kulu visualiseerimine oleks sama ilus, kui literatuurne tulem. Ma tahaksin osata mõtelda samuti.
Päikesest kustunud taeval,
seepärast, mu syda, mu väike syda, ära mine
seda teed.
Varsti nii jõuaksid pilkase pimeda veele,
kust pole tagasi teed.
Sest taevad on purjed laeval,
Sina oled ju udu ja kohuhtlev tuulevine
purjede sisse vaid
ja homme on üle Su peele
öid pimedamaid.
Oleks nüüd keegi, kes kahmaks Su käe,
ütleks: "Laps, mida pelgasid eile,
polnud ju mina, vaid vari mu väe,
väike vari keskpäeva lõõsas,
kui kõik sirelid õitsevad teile
ja mu kuuevoltide koltuvas põõsas
lendlevad inglid.
Kui Sa pelgad veel ja põlgad minu,
taas õudne on Sulle varjunu hääl,
üksi aiman siis, et ikka Sinu
öö tuleku tuules pulstunud pääl
vaevlevad inglid.
Oota nyyd vähe,
kannata pisut, enne kui kängitsed jalad,
nisukollasesse pähe
kasvama paned tungaldunud mõtete palad.
Pole surnud neid, kes Sinuga läevad,
väsimus tolmanud rajad Su tunased,
okkaist ees on maantee, teravad päevad,
aga Su jalad nii õrnad ja punased!
(11/12. 11 38)
Ma mõistan, et vähe on neid, kes jagavad seda vaimustust. Vaimustust luule vastu üldiselt. Mistõttu ei oota ma ka enamasti inimestelt palju. Aga seda enam hindan ma üht vastastikkust sädet silmis, kui selle kord leidma peaksin. Kusagil, kelleski, mingil moel. Aeg-ajalt ikka leidub.
Vahelduseks kuulan Jackson C. Franki ja mõtisklen selle saatel koos Pessoa "Sõnumiga".
Eks ta ole, see elu - puhas kunst.
Päikesest kustunud taeval,
seepärast, mu syda, mu väike syda, ära mine
seda teed.
Varsti nii jõuaksid pilkase pimeda veele,
kust pole tagasi teed.
Sest taevad on purjed laeval,
Sina oled ju udu ja kohuhtlev tuulevine
purjede sisse vaid
ja homme on üle Su peele
öid pimedamaid.
Oleks nüüd keegi, kes kahmaks Su käe,
ütleks: "Laps, mida pelgasid eile,
polnud ju mina, vaid vari mu väe,
väike vari keskpäeva lõõsas,
kui kõik sirelid õitsevad teile
ja mu kuuevoltide koltuvas põõsas
lendlevad inglid.
Kui Sa pelgad veel ja põlgad minu,
taas õudne on Sulle varjunu hääl,
üksi aiman siis, et ikka Sinu
öö tuleku tuules pulstunud pääl
vaevlevad inglid.
Oota nyyd vähe,
kannata pisut, enne kui kängitsed jalad,
nisukollasesse pähe
kasvama paned tungaldunud mõtete palad.
Pole surnud neid, kes Sinuga läevad,
väsimus tolmanud rajad Su tunased,
okkaist ees on maantee, teravad päevad,
aga Su jalad nii õrnad ja punased!
(11/12. 11 38)
Ma mõistan, et vähe on neid, kes jagavad seda vaimustust. Vaimustust luule vastu üldiselt. Mistõttu ei oota ma ka enamasti inimestelt palju. Aga seda enam hindan ma üht vastastikkust sädet silmis, kui selle kord leidma peaksin. Kusagil, kelleski, mingil moel. Aeg-ajalt ikka leidub.
Vahelduseks kuulan Jackson C. Franki ja mõtisklen selle saatel koos Pessoa "Sõnumiga".
Eks ta ole, see elu - puhas kunst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar