kell on 1:51 ja ma lõpetasin RSC kommunikatsiooniplaaniga. Ühtlasi on mul tänase õhtuga valmis ja saadetud ka Podsekalnikovi rolliportree, sest olgem ausad - see roll täitis mu südame rõõmu ja imetlusega. Nagu terve see lavastus. Ema sünnipäev kestis nädalavahetusel ja jätkub ka homme, mistõttu pole aja üle mõtet arutult pretensioone esitada. Niisiis olen ma jälle oma tavapärases režiimis, kus 24 tunnist ööpäevas jääb kõrge kaarega väheks ja uued šedöövrid (loe: kohustused) ei hüüa tulles. Ning et mul ei ole mingit huvi vajuda enam märjale padjale end vorbiliseks magama, rääkimata siis, et otsustasin mitte enam esitada epistemoloogilisi küsimusi, miks on ühte paika maailmas nii pöördumatult võimatu jõuda või ergo - kas jumal on olemas, siis juhindun põhimõttest, et tuleb end raske töö ja küündimatu kultuursusega elust tuimalt läbi närida. Eriti veel, kui ma peaksin nüüd mõtlema tulpidest ja tuuleveskitest, milledest esimesed naistepäevast jäänuna mul juba aknalaual on ning teistega ikka lolli järjekindlusega võitlen. Miks mitte tsiteerida siinkohal näiteks Goethet, kõrge kunstina, nagu ta mul irooniliselt laual oma igapäevast r/lambivalgust ootab. Aga see raamat on nii ehk naa täielik kullavaramu, otsast lõpuni. Ning, jah, see on otsast lõpuni teatrist.
"Kui ma selle maha arvestan, mis teie jutus kahjurõõm ja iroonia võib olla," lausus Wilhelm, "siis arvan, et kunstis on nagu armastuseski. Kuidas saab suurmaailmainimesel oma pilla-palla elu juures olla sügavust, mis peab olema kunstnikul, kui ta tahab luua midagi täiuslikku, ja mis ei tohi isegi nendel puududa, kes teose loomisest peavad osa võtma sel määral,nagu kunstnik soovib ja loodab. Uskuge mind, mu sõbrad, talentidega on lugu samuti nagu heategevusega: neid peab nende eneste pärast armastama või neist täiesti loobuma. Ja siiski ei leia kumbki tunnustamist ja tasu teisiti, kui et neid endamisi ikkagi harrastatakse otsekui kardetavat saladust."
***
"Sa eksid väga, armas sõber, kui sa arvad, et teost, mille esimene aimduski juba peab kogu hinge täitma, võib luua järk-järgult, tööajast kokkuhoitud tundidel. Ei, poeet peab täiesti e n e s e l e, täiesti oma armastatud ainevallas elama. Tema, kes on juba sündinud sisemiselt anderikkana, kätkeb põues alaliselt iseenesest suurenevat aaret, tema peab ka väljaspoolt segamatuna oma aaretega elama vaikses õndsuses, mida rikas mees asjatult püüab kokkukuhjatud varaga soetada.."
("Wilhelm Meisteri õpiaastad")
Kell on 2.30. Goethe on rääkinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar