Ilukirjanduse lugemine

peaks ühele kirjandustaustaga tudengile olema samaväärne harjumus kui on igapäevane hammaste harjamine või lõunakohv Werneris. Minu puhul on kokkupuude kirjandusega pigem pühapäevameelelahutus, pidupäevaajaviide, mida naljalt juba kergekäeliselt ei harrasta. Koolivaheajad, vahetult pärast sessi lõppu, on mu lugemisentusiasmi tipp-perioodid, mil nii ühe kui teise linna raamatukogudes võib suure tõenäosusega kohata rutakalt kõndivat blondiini, fanaatikupilguga silmis.
 Niisiis olen ma kohtunud kahe väga meeldiva Skandinaavia teosega: Hjalmar Söderbergi "Doktor Glas"-i ja Stig Dagermani "Saksamaa sügis"-ega. Esimese puhul tänan härra M.R.i, kes parajal hetkel maailmakirjanduse riiulite vahel oli patseerimas, teisel juhul Fortunat ja enda kuuendat meelt; lõpuks ometi olen ma leidnud autori, kelle stiil mu paremat ajupoolkera kõditab - lausestuse tõttu, mis on keerukam kui mu enda oma.

Kui pikk on vahemaa kirjanduse ja kannatuse vahel? Kas distants sõltub kannatuse laadist, kannatuse lähedusest või kannatuse jõust? Kas vahemaa luule ja selle kannatuse vahel, mida põhjustab tulekuma, on väiksem kui luule ja selle kannatuse vahel, mis lähtub tulest endast? Ajas ja ruumis lähedased näited osutavad, et luule ja kauge, varjatud kannatuse vahel on peaaegu vahetu seos, jah, võib-olla  on isegi võimalik öelda, et juba teistega koos kannatamine on üks luulevorm, mis tunneb suurt igatsust sõnade järele. Vahetu, avalik kannatus erineb kaudsest muu hulgas selle poolest, et ta ei igatse sõnade järele, igal juhul mitte sel silmapilgul, kui ta toimub. Võrreldes varjatuga on avalik kannatus uje, tagasihoidlik ja vaikne.   (S. Dagerman "Saksamaa sügis")

 Ilmselt üks paremaid sõja-Saksamaa teemalisi teoseid pärast "Läänerinnet..", mida lugenud olen.

Ma mõistan, miks kuningas Herodes ei armastanud prohveteid, kes käisid ringi ja äratasid surnuid üles. Muidu pidas ta neist väga lugu, aga seda nende tegevusharu pani ta pahaks... 

 Elu, ma ei mõista sind. Aga ma ei ütle, et see on sinu viga. Pean usutavamaks, et pigem olen mina ülekäteläinud peog kui sina vääritu ema.

 Ja mulle on viimaks aimusena koitma hakanud: elu ei peagi võib-olla mõistma. Kõik see seletamise ja mõistmise vaev, kõik see tõejaht on võib-olla eksitee. Me õnnistame päikest, sest elame temast just selles kauguses, mis on meile kasulik. Mõnikümmend miljonit kilomeetrit lähemale või kaugemale, ja me põleksime või külmuksime ära. Kui nüüd tõega on nagu päikesega?   (H. Söderberg "Doktor Glas").

Üks huvitavamaid ja tõepärasemalt inimlikumaid päevikromaane, mida pärast "Frankensteini" päevikuna nautisin.

Nende katkete põhjal näib, et metafüüsilised kaugused on paeluvaks saanud. Kui ma ei usuks asjade mõttestatusesse, ütleksin, et tegemist on juhusega. Samas, keegi ei keela mul seda ka praegu öelda. Just.