Kui paadimees meid sõuab üle Styxi.

Ta küsis, kas me siis mitte kuhugi välja ei jõua? Ta küsis, kas sellel jõel ei olegi teist kallast? Aga mina küsin: kuidas on sõita üle selle jõe? Kes ütleb, millal ja kelle jaoks saabub kord aeg paati istuda? Ja kes tasub paadimehele hõbemündid, et need silmadele asetada?

Seista selle jõe kaldal ja mitte tunda hirmu. Nii või naa jõuame siia samasse tagasi. Või pole me siit veel lahkunudki..

Ei, mina ei otsi elu mõtet. Elu mõte on Elus eneses. Olen seda kogu aeg teadnud. Just seepärast on igasugune elu lõpp nii mõttetu. Kõik edasine tundub mõttetu. Seepärast küsingi - mis on teiselpool olematut kallast? Ad vitam paramus? Seepärast ütlengi: Elu! Seda tuleb armastada.

Linnud. Ikka ja alati linnud..
Et keegi ei peaks leidma linde, et keegi ei peaks nägema linde. Toas. Kambrites. Keldrites. Sest nad lendavad ära. Ja sellised linnud võtavad endaga alati midagi kaasa. Kellegi hinge. Sellised linnud toovad musta keebi. Looritavad sellesse millegi, mis on habras ja kallis. Ja viivad ära.

Sellel jõel ei ole teist kallast.
Aga ehk .. ehk ikkagi on.

P.S. Ütelge mulle kohe, kas Saatus on olemas?

Teie
A. J.

Jah, õitsegu see kibuvits kõik järgnevad kevaded Su üürikese elu auks.