Jää hüvasti, semu!

Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele jõuda. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt mu sõber. (A. Camus)

 Kuigi Sa jooksidki alati kõigist ette, sest Sa pidid alati uhkelt olema kõige ees, kõndisid Sa ikkagi mu kõrval ja olid mu sõber. 14 ja pool aastat.
 Mäletan, kuidas isa oma Bluebirdi ukse lahti tegi - meil oli siis sinine Nissan - ja Sina sealt välja hüppasid. Ma olin siis seitsmene, Sina vaevu aastane. Ja Sa tulid meie juurde elama. Leib ja piim - see oli esimene söök, mida Sa meilt said. Aga Sa polnud kunagi väga valiv. Ja kui olidki, siis pidi sel tõsisem põhjus olema. Viimati sõid Sa vaid vorsti. Kuni enam sedagi..
Sinu pärast on tulnud lahinguid pidada, aga ühegi kohta ei saa öelda, et see poleks seda väärt olnud.
Sa tirisid talviti mu kelku ja suviti leidsid mu eksimatult üles mistahes peidupaigast.
Sinust sai staar, kui Sa hüppasid läbi rõngaste, said selgeks käsud, mida keegi ei uskunud Sind enam ära õppivat ja tõid ära oma pulga, kuitahes kaugele see ka lennutatud ei saanud. Kas või jõkke. Ja Sa kandsid seda pulka uhkusega. Alati.
Sa oled jalutanud minuga, kui mu kõrval on olnud sõpru ja sõbrannasid. Nii mõnedki neist on aastate jooksul Su rihma hoidnud. Neid on tulnud ja läinud. Sina oled neid näinud - ja jäänud.
Hoolimata Su iseteadlikust, tõrksast ja mõneti kiuslikust loomust, oled Sa olnud mu truu ja hea sõber terve mu kooliea. Ja ma olen Sulle tänulik. Aitäh. Võid pulga edasi anda, ma kõnnin siit edasi nüüd ise. Sina - puhka. Sa oled selle ära teeninud. Ja rohkemgi. Aga loodan, et kõik need paid ja seljalepatsutused - need on rääkinud enda eest. Sa oled olnud hoitud. Ning igaljuhul on saanud Sulle osaks parem ja ilusam elu, kui see, kui isa Sind kord metsast leidnud poleks. Sa said selle. Ja meie Sinu.
Pehmet ja rohelist rohtu Su koerakäpakestele, kuts!

 

In Memoriam
Leedi  

(*1996?   +28.01.12)