Mis ühendab presidendipaari, haridusministrit, Paavo Piiki, Beatrice’i, Jürgen Roostet, Karl-Martin Sinijärve, Juku-Kalle Raidi, raamatuid ja kokk Marko vanaema koduaiast pärit salatilehti? Õige vastus on: eile toimunud Võtikvere raamatulaat. Üks teine Marko jättis küll kohale tulemata, aga mina käisin, vaatasin, kuulasin, sõin kohalikku grillvõileiba. Raamatut ei ostnud, aga tuttavaid nägusid ja “vaimlisi” inimesi näha oli tore.
Otse sealt kulges sõit Kasepääle, jätkamaks Kalevipoja kala-ja veefestivaliga. Õnn oli ilmas, et vihma ei tulnud – sai kuivalt oma kala nosida, laadal ekselda, jäätist limpsida ja esinejaid kuulata. Õhtused tantsud vaheldusid lõkke ääres soojendamise, tüütuste eest laveerimise ning tantsuliste jälgimisega. See raha, mis taevasse lasti, pani tõesti imestama – võimas. Selle raha eest oleks isikliku maja.. täpsustan – teatrimaja - saanud.
Selle suve (ja suvekuu) viimane kohustuslik suurpidu on nüüd siis läbi. Muidugi, ees ootavad uued reisid, uued elamused.
Aeg-ajalt mu unenäod tuletavad mulle ikka meelde, et olen lakkamatult teel. Kellegagi. Kusagil. Kuhugi. Või siis, vastupidi, kinni olnud hetkedes, tuleviku ja oleviku murdekohas. Ärgates pean lihtsalt mõtlema, kas see on õnn või õnnetus, et olen ärganud. Täna muidugi oli õnn, sest see oli veidi ehmatav, näha, kuidas K. nii palju kaalus juurde on võtnud.
Mõnikord muidugi mõtlen teisiti. Et uni oleks võinud kesta. Või olla päriselt.
Küll tulevad… Sõidud. Ja nägemised. Ja olemised. Avastamised. Teadmised. Õnnestumised.
Täna tahan aga jagada muusikat, mis on hell ja sügav ja mähib mu ühes sõnade, kõige ja kõigiga pühapäevaõhtu kookonisse.
Soundtrack: Angus & Julia Stone – Lonely Hands
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar