Maasikaväljadest olen ma siin juba kord sõna võtnud. Nüüd veidi teises võtmes. Aga üldsõnum jääb samaks.
Ikka veel pole ma teatrist välja rabeleda saanud. Ja ma enam ei ole kindel, kas tahaksingi. Kulgeda teatrisaalist teatrisaali ja proovist proovi, ühest teatrist teise ja ühe trupi juurest teise juurde on nii lummavalt meeldiv, et hirmus hakkab. Teater on kord juba selline must auk, et kes sellele oma sõrme on andnud, haaratakse sinna üleni - ihu, hinge ja vaimuga.
Nii siis ongi mu hommikud möödunud Tartu Uues Teatris ja “Vanemuise biitlite” rütmis ja vaimus; päevane tunnike vaba aega on tuletanud mulle meelde, et olen siiski inimene ja ei saa puhtfüüsiliselt elada vaid õhust, armastusest ja teatrist. Neist ka muidugi, nendeta ei saaks. Muhedad hommikud Laia tänava hoones on olnud täidetud muusika, lihtsate naljade, kuuma tee ja heade inimestega. Muidugi muretsesin ma jälle endale käriseva kurguhääle, mis sujuvalt nasaalseks lörinaks on läinud, aga muud elamis- ja nautimisväärset on õnneks nii palju, et aeg-ajalt tuleb see lihtsalt unustada.
Ja õhtud – õhtuti olen jooksnud Athena keskusesse ja astunud ise lavale. Kogu füsioloogiliste rikete kiuste.
Eile oli tähtis päev. Oli tore ja huvitav päev. Oli hea päev. “Biitlite” proov, nagu ikka, pärast mida läksime K.L.’iga sisustama 2,5 h vaba aega lavale minekuks valmistumiseni. Jalutuskäik, kiire bussisõit, kilomeetrised kaubariiulid ja otsustusvõimetus Prismas, lõunasöök ja pealelõunatee Karlovas (jah, ma siiski arvan, et see piirivöönd, kus ma elan, kuulub Karlova alla. Ma väga tahaks nii uskuda.) ning linnas üürike põige endisesse “baasi” olid saadetud päikselisest päevast ja malbest meeldivast ärevusest eesootava õhtu ees. Ja tõesti-tõesti… Publikurekord ei jäänud tulemata, aplaus ja kiidusõnad olemata. Ja kingitud pajukiisud mu aknalaual.. :)
Esietenduse kummardusega publiku ees lahtus ka viimane kuuaja pinge ja kergendus täitis hinge. Kõik edasine on juba puhas rock’n’roll ja armastus.
Peaaegu sõna otseses mõttes. Tähistasime õnnelike ja rõõmsatena esietendust “Armastuse” kohvikus, kus vadistamine teatrist ja ühistest käikudest ei tahtnud lõppeda. Ühel hetkel siiski minu, C., K.L.-i ja K. jaoks see lõppes, kui me planeeritud teatriauhindade jagamise vaatamise ette võtsime ja ateljeesse suundusime. Emotsioon oli ehe. Ka kerge pettumus galas, mis lihtsalt polnud meie cup of tea. Aga see-eest leidis meid õnnis teatriuni.
Hommik tõi C. tehtud latte, pannkoogiteo, aprikoosimoosi, Golden Girls’i ja “biitlite” kontrolletenduse. “All you need is love”. Kui aus olla, on mõnes proovis nad mulle veidi parema mulje jätnud, aga peale mitmendat korda nägemist, tuleb tunnistada, hakkab see lavastus juba täitsa meeldima. Või on asi visuaalis ja muusikas.. Kes teab. Igatahes saab Uue Teatri saagagi homse esikaga läbi, “Kevade ärkamine” peab täna oma teist esikat ning homme lisaks veel üks etendus ja esikapidu. Ja siis tuleb naasta veidi teatrivaesema elu juurde. Ma ei teagi enam, kas oskan ilma blackbox’ideta olla, ilma selle laterna magica’ta. Ilma teatriimeta. Ehk – kuigi peale etendust sai täna veel ateljees koos burgereid tehtud ja õhtuks edu soovitud ning nüüd olen esimest õhtut üle hulga aja lihtsalt nelja seina vahel kodus ja ei peagi proovi kiirustama – tsiteerides C.-d: “Vaikus on praegu küll viimane asi, mida ma vajaksin.”
Las siis kõlagu!
Ikka veel pole ma teatrist välja rabeleda saanud. Ja ma enam ei ole kindel, kas tahaksingi. Kulgeda teatrisaalist teatrisaali ja proovist proovi, ühest teatrist teise ja ühe trupi juurest teise juurde on nii lummavalt meeldiv, et hirmus hakkab. Teater on kord juba selline must auk, et kes sellele oma sõrme on andnud, haaratakse sinna üleni - ihu, hinge ja vaimuga.
Nii siis ongi mu hommikud möödunud Tartu Uues Teatris ja “Vanemuise biitlite” rütmis ja vaimus; päevane tunnike vaba aega on tuletanud mulle meelde, et olen siiski inimene ja ei saa puhtfüüsiliselt elada vaid õhust, armastusest ja teatrist. Neist ka muidugi, nendeta ei saaks. Muhedad hommikud Laia tänava hoones on olnud täidetud muusika, lihtsate naljade, kuuma tee ja heade inimestega. Muidugi muretsesin ma jälle endale käriseva kurguhääle, mis sujuvalt nasaalseks lörinaks on läinud, aga muud elamis- ja nautimisväärset on õnneks nii palju, et aeg-ajalt tuleb see lihtsalt unustada.
Ja õhtud – õhtuti olen jooksnud Athena keskusesse ja astunud ise lavale. Kogu füsioloogiliste rikete kiuste.
Eile oli tähtis päev. Oli tore ja huvitav päev. Oli hea päev. “Biitlite” proov, nagu ikka, pärast mida läksime K.L.’iga sisustama 2,5 h vaba aega lavale minekuks valmistumiseni. Jalutuskäik, kiire bussisõit, kilomeetrised kaubariiulid ja otsustusvõimetus Prismas, lõunasöök ja pealelõunatee Karlovas (jah, ma siiski arvan, et see piirivöönd, kus ma elan, kuulub Karlova alla. Ma väga tahaks nii uskuda.) ning linnas üürike põige endisesse “baasi” olid saadetud päikselisest päevast ja malbest meeldivast ärevusest eesootava õhtu ees. Ja tõesti-tõesti… Publikurekord ei jäänud tulemata, aplaus ja kiidusõnad olemata. Ja kingitud pajukiisud mu aknalaual.. :)
Esietenduse kummardusega publiku ees lahtus ka viimane kuuaja pinge ja kergendus täitis hinge. Kõik edasine on juba puhas rock’n’roll ja armastus.
Peaaegu sõna otseses mõttes. Tähistasime õnnelike ja rõõmsatena esietendust “Armastuse” kohvikus, kus vadistamine teatrist ja ühistest käikudest ei tahtnud lõppeda. Ühel hetkel siiski minu, C., K.L.-i ja K. jaoks see lõppes, kui me planeeritud teatriauhindade jagamise vaatamise ette võtsime ja ateljeesse suundusime. Emotsioon oli ehe. Ka kerge pettumus galas, mis lihtsalt polnud meie cup of tea. Aga see-eest leidis meid õnnis teatriuni.
Hommik tõi C. tehtud latte, pannkoogiteo, aprikoosimoosi, Golden Girls’i ja “biitlite” kontrolletenduse. “All you need is love”. Kui aus olla, on mõnes proovis nad mulle veidi parema mulje jätnud, aga peale mitmendat korda nägemist, tuleb tunnistada, hakkab see lavastus juba täitsa meeldima. Või on asi visuaalis ja muusikas.. Kes teab. Igatahes saab Uue Teatri saagagi homse esikaga läbi, “Kevade ärkamine” peab täna oma teist esikat ning homme lisaks veel üks etendus ja esikapidu. Ja siis tuleb naasta veidi teatrivaesema elu juurde. Ma ei teagi enam, kas oskan ilma blackbox’ideta olla, ilma selle laterna magica’ta. Ilma teatriimeta. Ehk – kuigi peale etendust sai täna veel ateljees koos burgereid tehtud ja õhtuks edu soovitud ning nüüd olen esimest õhtut üle hulga aja lihtsalt nelja seina vahel kodus ja ei peagi proovi kiirustama – tsiteerides C.-d: “Vaikus on praegu küll viimane asi, mida ma vajaksin.”
Las siis kõlagu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar