Krüpt.

Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.
(Paulo Coelho)

Sellest, mis toimus “Kevade ärkamise” esietenduse peol Kirjanike Maja krüptis, jäävad kõnelema nii mitmedki detailid.. neid on palju, ei maksa neisse laskuda. Materiaalne maailm – see kaob meie ümber viimaks niikuinii. Aga sõnad ei kao, mõtted, tunded ja mälestused ei hävi.
Etendus oli õnnestumine, pidu oli mastaapne. Head sõbrad Viljandist olid tulnud vaatama, õnnitlema, pidutsema ja rõõmustama ühes meiega.
Ma ei ole kindel, kas ma tingimata tahan mäletada sellest õhtust seda, et toidulaud oli seniolematult uhke ja rahvast erakordselt palju. Nii TÜTi seest kui väljast. Ilmselt ei oma see enam mingit tähtsust kõige selle kõrval, millised jutud nende inimestega räägitud, tantsud tantsitud, laulud lauldud, sõnad öeldud, tunded avaldatud said..

See oli liigutus, mille pisarad C. õlale jälje jätsid; sellele samale, mida ma olin just ise hoidnud. See oli tänulikkus, mille pisarad KL mu põskedelt pühkis. Ning see oli tõde, mis neile kingitud sai: “Ja kui see pole armastus, mida ma teie vastu tunnen, siis ma ei tea, mis veel…”
Jah, see oli armastus, mille eest pisarad langesid. See oli armastus, mille ma surusin sooja embusse; mis sai pitseritega kinnitatud mu laubale, pigistatud sõbra pihkudesse. See oli armastus, mille eest ma olen valmis pisarateni võitlema ja mis mind kannab. Viie ajal hommikul koju. Ja elus edasi.

Need sõnad, inimesed ja tunded, mis kõik ühtäkki nii selgeks ja tugevaks said – neist hoian ma kinni. See on see, mida ma tahan mäletada sellest õhtust.

“Ja kui tund tuleb, mõtle iga hinna eest meie peale. Meie ei vea Sind alt. Meie oleme Sinu vahukoor.” 

Nii ongi. Miks? See ei vaja selgitamist.
Aitäh.
See on Sulle.
Ja Sulle. 
Ning Sulle.

Teile, mu kallid.