La vie du théâtre.

KJ kunagi ütles, et prantsuse keel tekitab tal söögiisu. Millal minus tärkas frankofiil, seda ei mäleta.
Millal ma tegelesin viimati millegagi, mis ei oleks seotud mingilgi määral teatriga – ei mäleta samuti.
Tõsi ta on, et viimased päevad olen teinud teatrit, hinganud teatrit, elanud teatrit. Nädalavahetus kadus teatrile. Või kas sobib öelda “kadus”? Kulges. Teatris. Hommikul proovi, jälle – elu, vesi ja aeg mustas kastis. Ja nii kahel päeval järjest. Õhtul aga, loobumata teatrielust, olime võtnud plaani käia Vanemuist kaemas. Laupäeval “Kontsert diktaatorile” ja pühapäeval “Vihmameest”. Üks neist oli parem kui teine. Esimene valmistas pettumuse ja paraku tuli kahetsusväärsust väljendavat kulmukergitust teha nii dramaturgia kui mõneti lameda näitlejatöö kohal. Ei, vaidlen vastu kriitikale, mis vihjab, nagu päästnuks lavastuse Rein Paku ja Robert Annuse isikud. Isegi Beethoveni muusika ei pannud mind liigutusest värisema. Kahju, ootasin enamat. Kuid tore oli, et sellele etendusele sattus meid ootamatult palju. Ja kellegi arvamus teiste omast suuresti ei erinenud.  
“Vihmameest” käisime vaid kahekesi vaatamas ja sellegi puhul ei lahknenud muljed kuigivõrd: ikka tunduvalt jälgitavam ja parem töö kui eelmisel õhtul nähtul. Minul isiklikult oli film vahetult silme ees ja ehk tõesti olin ma seetõttu rohkem detailides kinni (ja ilmselgelt kergelt solvunud, et Kütsar sugugi Tom Cruisile ei sarnanenud ega Tommingas Hoffmanni ei meenutanud). Mis aga juba enne etenduse algust väga meeldis ja sümpaatia võitis, oli lavakujundus – peenikesed läbipaistvad veetorud ja kukerpalli tegeva inimese traadist maketid. No ja see juugendstiilis trepikäsipuu – küll pildi kujul, – aga minu jaoks jutustas see pilt ka rohkem kui sada sõna ajastust, romantilisest nostalgiast ja sõrmedest, mis nendelt ornamentidelt üle libisenud on. Ja selle lavastuse puhul võin küll öelda, et – mitte jättes kiitmata Tomminga autisti rollisooritust – lavastuse (roosaks!) kirsiks tordil oli Annuse baarmen, kelle absurdselt kikkis vunts ja nukulikult naiivne ning jäik naeratus lihtsalt tõid lavale mingi paeluva absurdisädeme. Veidi jäi häirima ülemängitud Raymondi puue – autist, eriti kui ta on veel geniaalsusele kalduv, ei pruugi olla veel taun ega ilastav friik. Aga kui ma seda ei teaks, siis pettis ära küll ja oli üsna tähelepanuäratav. Kokkuvõttes ei suutnud Vanemuine mind hullumiseni jahmatada, aga vähemasti pakkus toredat teatraalset meelelahutust nädalavahetusse, mille jooksul sai ära hävitatud (rasked sõnad nii meeldiva tegevuse jaoks, nagu seda on maiustamine) kaks rammusat kooki. Samas, hea alternatiiv reedeses proovis söödud kapsale. See oli see õhtu, mil me K.L.’iga keset põrandat filmi jaoks kasutataval valgel sein-põrandal lebasime, prožektoreid vaatasime ja “Kaht kuukiirt” laulsime. Sõime kapsast, mille filmipoisid mulle jätsid. Hmh. Oli huvitav nädalalõpp.
Ja siis, kui ma parajasti teatriproovi ei teinud või teatrit ei vaadanud, siis ma kas kirjutasin sellest, lugesin sellest või kuulasin seda. Siiani. Et saaks ikka – maksimaalselt! Ja et miks ma varem pole enda jaoks kuuldemänge avastanud… Ahjaa, sest ma rahmeldan pidevalt ringi ja ei suuda keskendunult kuulata. Noh, aga võiks. Kirjutamine see-eest on olnud edukas. Lõpetasin nädal tagasi tunniajase hilinemisega pärast südaööd oma maratoniga ja sisuliselt võin öelda, et mu teatrikirjatükk on purgis! Kaitsmine võib tulla – küll ma selle aja jooksul veel lihvin ja trein ja hööveldan.
Mis hööveldamisse puutub, siis see sai ära mainitud kohvikulauas eile raamatukogus, kui ùr L.’iga kokku põrkasin ja me ühise paari veedetud tunni jooksul oma ametieelistustest ja tulevikuplaanidest rääkisime. Kui sepaamet mulle liiga raskeks osutub, siis .. alati saab ju treida ja hööveldada.
Tore on lihtsalt. Leida inimesi ja ennast. Pärast pikka ja pimedat talve, pärast kiirustatud tunde ja otsitud öid. Et saangi lubada endale hetki. Just nii kergelt. Ja lihtsalt.
Täna lubasin endale terve päeva. Jah, raamatukogu sai oma osa siiski, aga see oli meeldiv osa, sest see oli mu vaba tahe ja soov ja mitte ilmtingimata pakiline sundus. Kuni proovini leidsin üles kunagi ammu (sügis tundub minu jaoks juba liiga ammuse ajana) käidud tee C. residentsi, mis mõnda aega juba kannab ateljee nime. Olid väga muhedad tunnid, pelmeenid, naljad ning isegi kaotus lauamängus – see oli mu esimene kord Sabotööri mängida. Naljavaramu muidugi täienes huvitavate pärlitega ka teel proovi, silmates uusi kevadvärde.. värve, see tähendab. (Võite kaks korda arvata, kes pälvis selle apsuga Aasta Liitsõna auhinna).
 
Muidu on jätkuvalt teater. Igal kujul.
A. ütles, et tal on hea meel näha mind nii rõõmsa ja lõbusana. Aga miks ma ei peakski – kui tegelikult on kevad tõepoolest ka minus ärganud. :)