Ja elagu-hõissa-valleraa. Mu sess sai selleks korraks läbi. Kõige suurem õnn on juba kolmandat korda tõdeda, et v e e l olen (võrdlemisi) täie mõistuse juures. (Targemad kahtleksid.)
Sellise ülevoolava rõõmu kinnituseks peaaegu sama rõõmsat luulet.
Vilista, vilista, kuniks jagub sul õhku.
Ükskord, sa tead, et lõppeb ka see.
Küll unistad kullast, ent ikkagi põhku
pead korjama, endal’ et luua mošee.
Keeruta, keeruta, kuniks päike on ere.
Viimaks, sa tead, et katkeb see niit.
Uneled armust, kuid ikkagi vere
pead andma endal, et sõlmida liit.
Lõõrita, lõõrita, kuniks kestab sul häält.
Lõppeks, sa tead, et sumbub ka too.
Mõtled, et rahu, kuid ikkagi väät
see enese kõrkusest kaela sul poob.
*
Viimast korda vaatasin merele
Kaua seisin tummalt kesk randa.
Seda koormat ei jõudnud ma kanda
Kaksteist lüli sai hõõrutud verele.
Esimest korda vaatasin üles
Pikalt pilvi valgusse lõikas.
Vaikiti ainult öömustas võikas.
Hüppasin. Kuu. Lainetes põles.
(a, ja seoses la belle indifference’iga – see on üks ilusamaid nimetusi vaimuhaiguste hulgas. Tõesti belle.)
2 kommentaari:
Le belle indiference - sellele on palju prostam nimetus:
Vastutuse eest põgenemine
Täpsemalt: ära on defineeritud selle üks aspekte.
Huvi pärast küsin...
Kas te tegelete psühholoogias ka põhjustega või uurite ainult sümptoomisid?
Lõpetame katioonselt - mulle JUBEDALT meeldib sinu vaatenurk rõõmsale luulele :D
O
Sa, O, oled ikka väga ühes asjas kinni. Vastutus.
Chill out. Vaimuhaigete elu ei ole ometigi nii tõsine ja üheplaaniline.
On Sul midagi isiklikku äkki sellega?
Ning vastuseks: jah, loomulikult tegeleme põhjustega. Sümptomid on lihtsalt ainsad asjad, mis on üheselt määratletavad. Põhjustega on asi paraku raskem. Aeganõudvam, kui nii öelda.
Elagu! Aitäh.
D.
Postita kommentaar