Talv ei ole kuhugi kadunud. Lund tuleb ikka, hanged on ikka. Ainult õhk on teistsugune. Valgem ja ..heledam.
Aega pole kusagilt juurde tulnud. Sess on ikka, seljavalu on ikka. Ainult mõtted on teistsugused. Rahulikumad ja ..helgemad.
Kunsti ei saa unarusse jätta. See on ka. Ikka.
Kui Aatomik kaotaks
ühel päeval
Küberneetilise Karu,
kas ta oleks kurb ka?
Ning kas ta siis enam
tahaks metsa marjule minna
või tekitaks see temas
vaid valusaid mälestusi?
Ei, Küberneetilist Karu
ei saaks kaotsi lasta.
Kes siis Aatomikuga
mu alateadvuses
kahekesi mustikaid korjaks?
*
Kingi mulle laev täis turskeid meremehi
kingi mulle ilm täis valgeid taevakehi
kingi mulle jaanipäevaks priske koduhani
üheskoos siis seilaksime Unukist Põhjanaelani
*
Tänaval vastu astusid tuuled,
pilgud täis tühjust, kahkunud palged
otsekui oleksid armsama huuled
vajutand pitseri võõrale suule
Tuulte näod olid valged
Küsisin tuulilt, miks nöörib neid mure,
nemad vaid laulsid sõnatut viit
otsekui oleks kirjanik sule
tõstmata jätnud, kartes, et sureb
Tuuled lahkusid siit
Vahel nüüd kuulen laulmas neid puudes,
kurvalt ja kaugelt kui kirikukell
kuigi armsam kallimat suudles,
kirjanik luuletas aastatest, kuudest
Tuulte laul oli hell
*
Dissotsiatiivne fuuga
Jätan maha oma maja,
oma Muki koduaeda,
oma pannid pliidi kohale,
oma teekannu keema
ja lähen ära.
Unustan ära oma nime,
oma viimase sünnipäevapeo,
oma kohtingu uue postiljoniga,
oma aadressi ja telefoninumbri
ja lähen ära.
Leian end võõrast linnast,
võõrast (Ikla?) kantiinist,
võõrast motellitoa voodist
võõrast peeglist habet ajamas
ja kohtumas Sinuga.
Ära muretse, kenake,
homme jätan Su maha,
unustan ära Su nime
ja telefoninumbri
leian end taas oma voodist
ja lähen ära
tööle.
3 kommentaari:
"Aatomiku seiklused" oli/on minu ema lemmikraamat. Mina, häbitu, pole aga seda lugenud või kui, siis unustanud. Pigem esimene variant, kuna see mind sel hetkel, kui too teos kätte juhtus, lihtsalt ei huvitanud.
Ma oleksin Unuki asemel Uruki valinud. Kuna Uruki elanikkond ulatus IV at II poolel tõenäoliselt paljudesse tuhandetesse, võiks seda pidada Mesopotaamia ja vahest ka kogu maailma I linnaks. Kuna samal ajal samas paigas ka kiri tekkis, võib seda lugeda I (linn)riigikski. [Kõigile on teada, juhtus enne aramealaste aega...] See aga ei tähenda, et Unuki kandis turskeid meremehi ei võiks olla. :P
Ja taas sümpatiseerib kolmas mulle enim.
Rääkides teekannudest on mul siin üks taoline isepäine isend, mille võiks tõesõna keema jättagi - tagasi tulles ootaks äsja keema hakanud vesi ees, juhul kui see jõuakski veel keema tõusta. :D
Tegelikult on see tunnustus sulle laia teemade ringi oskusliku interpreteerimise eest. Sa ei rutta küll kommunismi ülesehitaja kombel kõikvõimalikke plaane just mahu osas ületama, nagu näeme vähemasti siinses blogis, kuid viisaastaku plaan selle tõttu ei kannata ning sisu osas oled igati eeskujulik parteilane. Jätka samas vaimus! [Õppida, õppida, õppida...]
***
Vabandan kommentaariumi risustamise eest Lakoonika maakonna mitte just parimate näidetega. Loodan mitte ostrakismi ohvriks langeda ning järgmiselgi pleenumil seltsimeeste seas sõna võtta. Seniks jõudu-jaksu! :)
A.
Deivi, luule oli kaunis, nagu ikka, sellest hiljemalt.
Alo...
Tahaks sinuga kohutavalt diskuteerida Mesopotaamia (-Uurali) teemadel, samuti lahata kommunismi poole püüelnud riikide mädanevaid/kõdunevaid jäänuseid (sõltuvalt siis anaeroobsest või aeroobsest seisukohast), kuid näost-näkku on alati meeldivam. Meie viimase kohtumise ajas Filosoof nahka oma ootamatu ilmumisega (nagu kadunud Küberneetiline Karu)
Deivi, sinu luule on täpne ja leksikoloogiline nagu alati. Ning (hoolimata oma arvamusest) suudad sa ka mingi (kas õige?) tunde edastada.
Oleksin siiski ettevaatlik alateadvuses ringimüttavate tüüpidega, mõni neist võib olla probleemne pooljuht.
Teine luuletus võiks vihjata materiaalse hüve tagaajamisele (kui ma ei teaks, et sinu elukutsevalik on üsna näitleja), kuid Põhjanaelani SEILAMINE viitab (soome-ugri kultuuris) üsna otseselt päikeselaevale, ringristile, ajarattale, aegruumile ja muule kvantfüüsikalisele (loe: põnevale)
Tuuled ei seostu mulle kahjuks eriti millegagi... kuid sina suutsid need panna oma pilli järgi tantsima just minu keskkõrvas, nõnda siis jälle masendavalt hea tulemus
Viimane loometöö on minu jaoks vägagi Saatuse Iroonia. Põgenemine vastutuse eest (vist mitte sinu eesmärk nende ridadega) on olnud minu viimaste aastate põhiteema ning viimaste päevade arusaamine. Jättes otsesisu kõrvale ja keskendudes (olematule?) alltekstile on tulemus sinulikult huvitav...
Minu olukord on aga järgmine:
Väike hülgepoeg minu süles
Valge, karvane, silmad pärlendavad
Nunnumeeter plahvatab
Kõik tunded kaalub üles
Jääb ainult röögatu igatsus valendav
Süda järsku kahvatab:
Teha ma temaga miskit ei oska
Ei suuda kasvatada ega maha jätta
O
A, ma tänan Su pika ja põhjaliku kommentaari eest (mida ma üldsegi risuks vms ei pea. Kaugel sellest). Eks meil kõigil ole oma erialane nurk, mille alt läheneda. Või siis kalduvus. Mul on kalduvus tähtede suunas, mitte vist niivõrd kadunud linnade. Samas. Ehk on see kehtiv ainult selle luuletuse kontekstis. ;) Jõudu tarvis!
O, see on muidugi tore, et Sa A-ga siin niimoodi kommunikeerud ja kokkusaamisi kokku lepid :D Aga veel toredam oli Su hülgeluule. Noja kogu see luule sümbolistlik-semiootiline interpreteerimine. Sellega on ikka nii, et nähakse sümbolit vahel seal, kus seda teadlikult ei pruugi olla. (Psühhoanalüütilisest seisukohast on see aga märkimisväärne tööpõld)
Dissotsiatiivse fuuga kohta täpsustuseks nii palju, et RHK-s on ta märgitud häirena F44.1 (kuulub neurootiliste, stressiga seotud ja somatoformsete häirete alla). Antud juhul inimene unustab ära oma identiteedi ja rändab .. ära. Seega, ei, ma otseselt ei vihjanud põgenemisele vastutuse eest, ma kirjutasin üsna üheplaaniliselt "loo ühest kiiksuga mehest".
Aga põnev tõlgendus siiski. : )
Postita kommentaar