Elevantide peegeldused.

*

Tuleta mulle mõnel
pärnaõiekollasel kolmapäeval meelde
et ma lakast need
valgest sitsiriidest pluusid
välja nöörile pleekima viiksin
Kahju on vaadata
kuidas nad võtavad
Ida-Euroopa ajaloo näo
luituvad värvituks
koid löövad sisse.

*

Kaks noormeest kõrvalpalatist
rääkisid hilja õhtul
nii kõva häälega, et
kuulsin nende juttu pealt
Panin klaasi tagurpidi
vastu õhukest seina
ja kuulsin
Nad arutasid õhinal,
kuidas nad lähevad koju
ja näitatavd tüdrukutele
oma arme
Misjaoks
ei saanud ma aru
Aga nemad rääkisid neist
kui sõjatrofeedest
millestki, mis paistaks
naiste silmis mehine
ennastsalgav
peaaegu heroiliselt
imetlusväärne
Oleks veel kuulihaav
või agulilinnaosas saadud
noahoop õigluse kaitsmise eest
aga kes teie
ussripikuta kõhtusid
ikka imetlusväärseks peab

*

Eile veel mõtlesin et sa oled kole
Niisama kole kui sööti jäänud nisupõld,
saapatalla alla kinni jäänud
sügiseporine ostukviitung
või Balti jaamas konutava
räämas vanamehe
hambutu suu.
Sa häirisid mind oma vormitusega,
kogu oma juhusliku
ja mõistusevälise olekuga
röökiva piiritusega
(kui piiritus siin tähendab piiride puudumist)
ja kõige muu säärasega,
mis inimesi lillaks minemise ääreni
endast välja viib.
Ühesõnaga -
sa olid mulle vastik
nagu keskkooli söökla laua alla
vajutatud näts
veel soe ja pehme
ainsaks vabanduseks sinusse surutud
hambajäljed,
mis on nii kordumatud ja eripärased
et Dali balsameeritud keha
Teatro Museo’s
piinlikkusest punastab.
Ma ei ole siiani ühtegi nätsu
söökla laua ega ükstaspuha mis muu
mööblieseme külge vajutanud
Vahel näen neid ja mõtlen
kergendusega, et need ei saa olla
selle Balti jaama vanamehe suust
sest tal pole hambaid.
Mida ma öelda tahan on see
et viimasel ajal
kui ma näen kusagil
vabavärssi
või
proosaluulet
oskan ma juba näha neisse surutud
hambajälgi
küllaltki vormikad teised
tõden ja tunnen
et polegi näost lilla
ning saan Dali’st täiesti aru.