Ei tee sobi, ei tee. Küll aga muudan veidi reegleid. 25 jääb viimaseks piiriks. Need jäävad selle tsükli viimasteks. Üks väike tanka, üks väike haiku. Nõnda. Nüüd on sellega siis ühelpool. Mitte, et ma ei saaks, mitte, et ma ei viitsiks, mitte, et ma ei suudaks, vaid my point here is proven. Ja kakskümmend viis tundub ilus arv, millega lõpetada.
Siinkohal tahaksin tänada üht Jänest, kes sama tee läbi käis ja minuga oma Pegasust jagas. Tervitusi mere äärde.
Ja mis merre puutub, siis homme lähme gustavadolfimaalasi ka tervitama.
*
Mööduvad külad
mööduvad majad ja teed
ees ootab sadam
ees ootab sõit üle vee
Pea kohtume taas, Tartu
*
Üle lainete
kulgeva laeva tekil
meretuul teeb pai
*
Nii palju veel ütlen, et olen vaba aega sisukalt ära kasutanud ja (ühe suusaretke kõrvalt) innukalt raamatuid lugenud. Otsustasin häid raamatuid lugeda (ehk et neid, mida ma ei ole sunnitud lugema). On olnud pärleid küll. Ent Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis” on imho üks geniaalsemaid raamatuid, mida ma siiani olen kätte võtnud. Vähemasti ei mäleta ma, et oleksin ühegi teise raamatu kohal nii südamest naernud. Ausalt. Kohutav lihtsalt. Ma ei saa seda ilmselt avalikes kohtades lugeda, ilma et mind kergemeelsuses või ebastabiilsuses ei kahtlustataks. Proovisin naeru tagasi hoida. Ei toiminud. Enam ei proovi ka.
“Te asute teele esmaspäeval ja olete endale pähe võtnud, et naudite seda reisi. Rõõmsalt lehvitate kaldal seisvatele sõpradele, läidate oma suurima piibu ning käite uhkeldavalt mööda tekki, just nagu oleksite kapten Cook, sir Francis Drake ja Christoph Kolumbus uhes isikus. Teisipäeval soovite, et te poleks tulnud. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel soovite, et oleksite surnud. Laupäeval olete võimeline veidi puljongit ära jooma ja üleval tekil istuma ning vastate leebe ärapiinatud naeratusega, kui heasüdamlikud inimesed teie tervise järele pärivad. Pühapäeval olete jälle jalul ja hakkate korralikult sööma. Ja esmaspäeva hommikul, kui seisate, kott käes ja vihmavari kaenlas, reelingu ääres ja ootate maaleminekut, tunnete ennast juba päris hästi.
Mäletan, kuidas mu õemees kord oma tervise huvides lühikesele merereisile läks. Ta ostis edasi-tagasi-pileti Londonist Liverpooli ja kui ta jõudis Liverpooli, oli tema ainus mure, kuidas piletist lahti saada.
Mulle on räägitud, et ta pakkus seda igale vastutulijale kohutava hinnaalandusega ja müüs lõpuks kaheksateistkümne penni eest sapihaige välimusega noormehele, kellele tohtrid äsja olid soovitanud mereõhku ja kehalist liikumist.
“Mereõhku!” ütles mu õemees talle piletit armastusväärselt pihku surudes. “Oh, seda te saate küllaga, nii et jätkub terveks eluks; ja mis puutub kehalisse liikumisse, siis seda saab laeval istudes rohkem kui kuival maal kukerpalle tehes!"
Mu õemees ise tuli tagasi rongiga. Ta ütles, et tema tervisele on raudtee küllalt hea.”
(J.K.J “Kolm meest paadis”)
3 kommentaari:
JKJ on tõesti geniaalne... Soovitan ka "Kolm meest uitamas".
Sinu muret sotsiaalse avalikkuse ees terve mõistuse kaotamise vastu ma ei jaga... palju lõbusam on itsitada/naerda (lõuata), kui samal ajal vaatavad sinu poole mõistmatud, halvakspanevad pilgud, kohati siiski lõbustatud. Naudi nende seltskonda, kes su raamatu kaant nähes heakskiitvalt noogutavad ning rõõmusta nende üle, kes tänu sinule on ilmutust saanud ja soovivad üle serva piiludes naljast osa saada. See uudishimu pole patt ega ebaviisakus. Kui vähegi veab, oled sa oma lõkerdamisega viinud nad niikaugele, et nad koju jõudes selle raamatu oma vanaisa riiulist üles otsivad. Ole tervitatud, valgustaja!
Siiski võlgnen sulle vabanduse - olen üritanud oma palavikusonimist kuidagi normaalsesse vormi saada ning seda siin siis eksponeerida. Ei tulnud välja. Vaimiline pool ei tulnud välja, jäid vaid painajad (hea, et ma õudukaid ei vaata).
Naudi oma reisi ja raamatut nii nagu mina (ja paljud teised) on nautinud selle kuu jooksul sinu luulet ning võib-olla avastad, et ühiskonnakriitiline ei pea olema läbi masendavate raamatute.
Palavikust ajutiselt vaba
O
PS Mulle südame/pealähedasi asju pole olnud raske ära arvata :D
Selleks korraks siis JOKK. Mulle meeldivad rohkem lühivormid, eriti haikud. Tänud sulle kahekümne viie toreda luulekatsetuse eest, mõni vähem, mõni rohkem tavapärane. Saatsid sümboolselt pidulikult Tammsaare meie rahakoti vahelt sahtlipõhja pensionipõlve pidama.
P.S. Lihtsalt üks tähelepanek: nägin ühel õhtul Comarketit külastades, kuidas müüa sääl tohutut mündihulka luges. Enne veel polnud minu silmad sellist pilti nägema juhtunud. Krooni ajal oli raha põhiliselt paberist, nüüd on materjaliks nn Nordic gold.
Aura keskus pole hindu tõstnud. :)
A.
Ahoi.
O, mulle väga meeldis Su kommentaar. Ei oskagi midagi targemat täpsustuseks öelda, kui et jätan meelde ja toimin nii. Ent - palavik on küll halb asi (enesetunde koha pealt), aga huvitavate uudisvormide allikas. Pärast muudkui loe ja imesta.
Ning, A, mul on olnud au seda loomingut nii tänulikele silmadele jagada.
Mis kroonidesse puutub, siis Rootsis on nendega veel hullem. 20-kroonine rahatöht on väikseim kupüür. Ei teagi, mille üle siin nüüd rõõmustada või kurvastada. Aga kuna juba valik on, siis olenemata millestki, valiksin ma rõõmu.
Niiet. Rõõmu!
D.
Postita kommentaar