Ta istub, käes kohvikruus
unustet teel,
mille perved on palistet tolmust.
All luitunud kingade
krigiseb kruus..
”Aegade kassikuldne afeel,”
mõtleb ning luuletab olnust.
Ta beež-halli frakk-kuue
pleekinud hõlma
vinutuul mängeldes endaga veab.
Kord hüpitab üht salku,
kahmab siis uue,
viimaks brokaatsärgi kraegi hõlmab.
”Kõik möödub,” nii ütleb, sest teab.
Ta paber saab sõnu täis
ammusest ajast,
mille hommik tõi korraga meelde.
Üks põsk, mida riivas kord
frakk-kuue käis..
”Armastus jäädavalt lahkus siit majast,”
ohkab ning hammustab keelde.
3 kommentaari:
Sügav, nukker, erudeeritud. (Usund oli tore, täna tegin testi.) :)
Kuidagi tuuline...
Külmalt ja niiskelt tuuline...
Aga sinulik.
Kuidas ,Alo, su eksamid kulgevad :D
Ootan sama ilusaid (kuigi küll lustlikumaid, aga pole minu asi ette kirjutada, ainult oodata)
Järgmise luuleni, D
O
Tere, usinad luulehuvilised.
Tegelik plaan oli küll luua impressionistlik-pastelne tonaalsus. Ehk on asi pildis. Või lugejas.
Minul paistis luuletuses sume päike, et te teaks. : )
Luuleni!
Postita kommentaar