(Kajuti)huumor

Kolmapäeva hommikul paistis päike. See ei olegi nii trafaretne ilming, kui arvata võiks. Kui me C.-ga Tallinna poole teel olime, ütles ta mulle, et on päikest köögikapi peal nähes isegi ehmatanud. Seega viimasel ajal ei ole helget ja säravat aega just heldelt jagatud. See hommik oli aga meeldivaks erandiks. Tallinn tervitas meid küll esmalt nörritava udu ja sombuilmaga, kuid ainult ajutiselt. Nii või naa polevat jumal maailma loomisel kunstiteadlikkust üles näidanud, sobitades plassi ja keskpärase tumerohelise metsahorisondi kohale helesinise pastelltaeva. Eks sellest vestlusest sai alguse ka ebatsensuursete väljendite asendamine värvinimetustega.

Stockholmis pidavat samuti pidevalt kehv ilm olema. Nemad seal ilmselt mõistaksid keskmise eestlase muret valgusrikka ajaga seoses. Mis seal ikka. Inglaslik ilmatundlikkus ei mõjutanud kuidagi meie plaane. Saime neiu K. ja KJ-ga Norde Centrumis kokku ja asusime süüa varuma (sest mis meie plaane kujundas, oli teadmine laeva ja heaoluühiskonna hindadest). Laeva peale asumisel tervitas mingi pikanokaline karvane olend (kes kujutas endast vist miskit linnulist) ja haaras meid pildi jaoks kaenlasse. No, vahva.

Edasise 16 h jooksul sündis kajutis nr 8716 ohtrasti humoorikaid eluseikasid. Juba tavaks saanud kaardimängus panime proovile oma loomingulisuse, reaktsioonikiiruse ja järjekindluse. Kiiremad (ja parimad?) kaardikrabajad said ristitud pihvideks, aeglasemad saiaks (kõik taandus ju ometigi einele). Kapten palus hädaolukorras maadligi hoida ja mina hüppasin Sea Pub’is üle 'reelingu'. Eks ikka selleks, et kajutisolijatele näidata, et olen lahe. Khõm. “Kood 1177567488 – sinises blondiin on tagaotsitav” (“Kood 1177567489 – köögist said porgandid otsa”). Üks samasugune kood, mõningase variatsiooniga numbrites tähendas veel uppumist. Ah, nalja kah. Trikitamiste kõrvalt sai tantsu vaadatud ja tehtud ka. Ja hommikune dušš, mis ilmselgelt vett sisaldab, tundus ärkajaile mittehurmutav.
Selle-eest oli Stockholm päikseküllane. Jahedapoolne, aga särav ja valge. Mitte nii särav ja valge, kui kuningaloss ja kuningliku residentsi ruumid (oi, ja neis ei olnud luksusega tagasi hoitud), kuid vanalinna majade vahelt silma vilksav päiksepoiss oli siiski armas.

Aega oli palju ja samas liiga vähe. Viie tunni jooksul jõudsime paar korda metrooga sõita, vaadata lossi ja arhitektuuri ja vilksamisi kirikuid, jõge, peatänavat, tantsu- ja teatrimuuseumi, Gustav Adolfi platsi, Karl XII parki ja ooperimaja (väljast küll). Ning nipet-näpet kaubamajasid, raamatupoodi, mõnda juhunäitust, rootslaste
"burgerikuningat" ning – ahjaa! – tasuta WC-d (sellist asja seal juba naljalt ei leia). Kõikjal olid kruiisivad eestlased ja venelased, rootsi keele peale sattusime kindlasti vähem.

Samal ajal uudistasid neiu K. ja C. Nationalmuseumi’s maalikunsti.

Õhtu laevas kulges kohati päevaväsimust peletades ja siis jälle sellele järele andes. Et mitte tarbetult aega maha magada, tegime C.-ga elu huvitavaks ja suundusime laeva peale fotosessioonile, teemaks “Mina ja roosa”. See oli tõeline jaht. Arvan, et saime nii mõnegi trofee. “Jüri ja Mari” ning “Kõrberotid” olid ka sel õhtul teemaks, taustaks rootsi MTV (kui just laeva-kanalist ringi möllavat rahvast ei vaadanud). Ühel hetkel läksime Sea Pub’i ja et asi ikka võimalikult piinlikuks ja narriks ajada, läksin karaoket laulma (mis enesestmõistetavalt napsitanud ja üleforsseeritud muusikataustaga paigas oli kunstilises mõttes lauslollus). Ei laulnud. Püüdsin melust ja fonost üle karjuda. Aga vähemasti sain sisimas naerda. Eluterve eneseiroonia.
Öösel tegime veel nalja. C. arvas, et ta on Jeesus Kristus (mis oli õigesti arvatud), K. ei suutnud aru saada, et ta on Läti Henrik, KJ ei osanud pikka aega selle peale tulla, et on Pöial-Liisi ja mina olin peaaegu taaskord loobumisvõitu andmas, enne kui tabasin, et olen Unemati. Nende õilsate tiitlitega uinusime.
Järgmine päev tervitasin taas Tallinna ja ei saanud enam turistirollist välja. Kallid reisikaaslased ei lasknud mu identiteedikriisist end heidutada ja tegid mulle ausa kiir-ekskursiooni Tallinna peal (koos lühida ajaloolise infoga). Kõik esmajärjekorras (lähimad jalutuskäigu kaugusel olevad) must-see-kohad said külastatud. Olen nüüd rõõmus ja uhke.
Kruiisi ja kruiisikaaslaste üle ka. Kohe kindlasti.