kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
Ent muru sai niidetud, rohi kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.
See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.
Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
Ent muru sai niidetud, rohi kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.
See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar