Et vajalikud oskused kätest-jalgadest-meelest ära ei läheks, peab neid rakendama, eks. Sel puhul saan öelda, et mina olen (peale 8.. 9?.. mingit hulka arvu kuid, ühesõnaga) selle klausli täitnud. Paar kiiremat ringi sinna, sealt edasi, tagasi sinna ja siis tagasi (jõudsite jälgida, jh?) ning viimaks võisid kaasreisjad, eriti too preili minu kõrval, küüned istmest lahti lasta. Ja seal pisteti käsi ka pihku. Et ''käib küll, tubli-tubli''. Vahva. Kui nüüd püüda meenutada kõiki sissesöödud kaloreid, siis võib mõtlemata ahhetada, et kes seda küll enam mäletab. Või mäletada tahab. Õigupoolest, keegi ju neid kokku nii või teisiti ei arvestanud. Viide tähistab lihtsalt tavatust suuremat ja rammusamat kõhutäit. Suuremad ja näljasemadki mehed andsid alla. Nõrgad! Mina roosamanna üle ei kurda. (Võimalik, et muud proportsoonid olid teised küll.)Eks paari kuu pärast saab see reis uuesti ette võetud. Kui mitte varem. Kes sellest ajast enam aru saab..
Juuni juba rühib siiasuunas ning kui keegi veel ei usu, siis juba 5 päeva pärast on ta kindla peale kohal. Minu ja L.-i jaoks toob see kaasa ühe huvitava ettevõtmise, sellise 5-päevase. (Nagu näha, on number 5-ga mul pidevalt mingi teema. Fataalne number, mis muud.) Saame kasutada oma eelmise aasta kogemusi ja riukalikult t e i s i kapsast sööma sundida. (evil smile). N e m a d saavad sel aastal vahelduseks kaalikaid ka, niiet pole põhjust alahinnata eestlaste külalislahkust.
Minu jaoks algab juuniga- peale väliskülaliste mõningaajase visiidi - ka üks projekt, mille algatuse ja läbiviimise ma eranditult enda kanda võtan. Projekt nimega ''13''. Kõik ebausklikud, kes te nüüd üle vasema õla oma põrandat kolm korda tabasite - ärge kartke, sest peale numbri enda ei sisalda see oma nime taga mitte midagi okultistlikku. Hoopis päevade arvu. Ehket: 13 juunikuu päeva kirjutab Deivi siia blogikladesse iga päev ühe sissekande. (08.06-20.06 - periood toredate sümboolsete daatumite vahel). Sellest tulenevalt ei saa oodata kuigi sisukaid ega tihedusest pakatavaid postitusi. Pigem, ma kujutan ette, saab rõhk olema tabamatul, mõistmatul ilukirjanduslikul sisemonoloogil. Või siis lihtsalt vormil. Aga blogi on alati lugeja mõistatada, niivõinaa. Mida ma ikka pikemalt seletan. Idee on selles, et mitte kaduma lasta (kasjust kõiki, aga) paremikku neist uitmõtetest, mis mul päeva jooksul peast läbi lendavad. Nagu nahkhiired. Kärbsed. Varblased. Dracula... (tuleb välja, see raamat ikkagi puudutas mu ajusoppe.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar