Mõtlesin möödunud päevade peale ja sattusin mõtlema möödunud kevadetest. Need aprilli- ja maikuud täis päikest ja tärkavat rohelust, soojust ja varasuvist koolilõpuärevust.
Kusagilt mälupiltide tagant tuli meelde The Arcade Fire. Emotsioon püsib.
Nii kerge.
Nii kirgas.
Nii hea.
Jah, igas hetkes - neljapäeva hommikul tööle tulles, kui leian eest kommikarbi ja kevadlilled, enda käega aia külge lillekruusi sättides, õhtul seltskonnaga Vein & Vine' s juustu nosides ja "teise poole" terviseks kokku lüües ning hiljem head kontserti kuulates. Või reede pärastlõunas jäätisetorbiku ja kohvikruusiga, silmad päikest täis mööda Laia tänavat jõe äärde tatsates ja pingil mõnusat olemist nautides. Või eksprompt-sõidul Peipsi äärde autos Johnny Cash'i Ring of Fire'it lauldes ja teepervedel olevaid kollase-valge kirjusid ülasetriipe mööda voogamas silmitsedes. Või siis vanaisa külaskäiguga üllatades ja tema lugusid kuulates, mida ta ikka kõigile rääkima peab. Või nädala viimasel päeval puid ladudes. Kas või.
Jah - igas hetkes püüan ma tabada oleva võlu. Kergust, kirkust, headust.
Neid tundmusi on kevadeis olnud. Lausa omamoodi huvitav on võtta lahti aastatagune arhiiv ja lugeda. Lugeda selle mõtte valguses, et nüüd on nii. Ja nii on üllatavalt õige ja hea.
Kusagilt mälupiltide tagant tuli meelde The Arcade Fire. Emotsioon püsib.
Nii kerge.
Nii kirgas.
Nii hea.
Jah - igas hetkes püüan ma tabada oleva võlu. Kergust, kirkust, headust.
Neid tundmusi on kevadeis olnud. Lausa omamoodi huvitav on võtta lahti aastatagune arhiiv ja lugeda. Lugeda selle mõtte valguses, et nüüd on nii. Ja nii on üllatavalt õige ja hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar