Vanaisa

kirjutati täna haiglast välja. See tuli ootamatult. Eile veel, kui me A.'ga talle külla läksime ja kooki viisime, rääkis ta palatis oma voodis, et süüa antakse neli korda päevas ja nii toidetakse ta seal varsti lõhki. Ja et noored naised koorivad talt iga päev riided seljast. "Noh, mis nii viga elada Sul siin, harju või ära." Iseenesest ei oleks ju midagi, kui harjukski, sest eks plaan nägi ette, et midagi tehakse ära ka. Aga võta näpust. Lahkusime pärast seda, kui ema helistas ja ütles, et käis maal ja tegi kõik korda ja edu siis homseks. Edu läks tal endal vaja, sest vanaisa oli enne Ruskaveres kui ema sealt hommikul ära sai ja me pealelõunal autoga sinna jõudsime. "Nii kiire kohe, hästi läbimõeldud põgenemisplaan Sul, enne kohal kui meie." Tõime talle siis süüa koju ja vaatasime, et ema oli kõik nii korda teinud. Mõttega küll, et vanaisa naaseb esmaspäeval. Näiteks. Igatahes ei saanud me pikalt jutustama ja lobisema jääda, sest mind tuli veel koju viia ja töö Tartus ootas tegemist. Eks eile sai paaril vanal onklil elu huvitavamaks ka tehtud, kui vanaisaga tavatust kõvemini tuli kitsas ruumis vestelda, nii et neil ka meie uudised ja vanaisa läbielamised korduvalt ülekuuldud said.
 Vahepeal on huvitavaid sõite tulnud, kui lisaks arvestada eilset ümberlinnaringi. Esmaspäevane spontaansus viis mind ühes sõidule Võru lähedale. Metsateede kohale kaardusid lumised oksad ja ühe käega mees aitas oma harmooniumi meile käru peale, öeldes, et "tal ei ole aega harmooniumi mängu harjutada". Huvitavaid olemisi on ka olnud - Põllude juures, kus ma püüdsin oma tähelepanu mitte liialt kassidele hajuda lasta. Aga neil on toredad kassid. Nagu ka õhtu. Esietenduse lähenedes inimesed muidugi muutuvad ärevamaks. Kõigi ootused teravduvad.