Küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kas ja kuidas maailmalõpp tuleb, vaid selles, kui maailmalõpp tuleb, mis siis saab?
Päriselt ka. Kas keegi meist reaalselt mõtles oma peas läbi selle, mida me võtame ette oma viimaste tundide, minutite, sekunditega? Kuidas me oma elu korraldame? Kus ja kellega ja kuidas me võtame vastu lõpu? Mis on meie viimased sõnad?
Nojah, maailmalõppu muidugi ei tulnud. Kuulasin Adele'i "Skyfall'i", ostsin raamatud (alati arukas, ka maailma viimasel päeval), valisin kingitusi ja kõndisin naeratades mööda krudisevalumelisi tänavaid kodu poole. Kell 13.11 vaatasin taevasse - suur särav päike paistis kõige üle. Nii oligi.
Ja ma mõtlesin, et ikkagi. Ikkagi oleksin ma istunud rahulolevana, õnnelikuna küünlavalgel, vaadanud tuha ja lume langemist, rüübanud teed ning öelnud: "Hästi."
Rahul olin sellegipoolest. Viimase päeva õhtul tuli pidada pidu kahes majas (õnneks samal tänaval). Esimene neist oli TÜTi jõulupidu korbis ja teine T&K sünnipäev Genis. Enne neid tuli maha mängida veel üks Liivi etendus.
Ma tahaksin öelda, et oli muretu õhtu/öö hapukapsaste, verivorsti ja muu jõululauakraamiga, jõulupuu ja kingitustega, tantsu ja .. tantsu.. ja tantsuga ning õnnesoovide, jutuajamiste, heade inimestega. Aga. Üks minu tarkusehammastest otsustas maailmalõppu ikka väga üle elada ja teha mu olemise võimalikult valuliseks. Sealjuures igasuguse suu liigutamise, söömise, rääkimise ja naermise. Ent pole viga - tahtsin saata maailma ära teed juues, sain saata maailma ära teed juues - kummelile said seatud suured panused. A., K. ja G. olid väga mõistvad ja suutsid mu üürikesteks hetkedeks viimaks selle isegi ära unustama panna. Paraku üürikesteks, jah.
Ning kuigi valu pole järele andnud, olen ma siiski rõõmsalt koduskodus - varajane sünnipäev Tartus peetud, kingid käes, õnnesoovid ja head sõnad niisamuti. Kinkidega läks kuidagi hästi sel aastal - ühe mehe tegin ma poolkogemata neist tühjaks. Ühe neist loovutas ta vabatahtlikult, aitäh selle eest; teine langes loosi tahtel samuti mulle. Topelt ei kärise. Ilmselt kättemaksuks viskaski ta mind siis ühes teiste muskliomanikega 23 korda lae alla. Figures.
Nii ta läks.
Hästi.
Päriselt ka. Kas keegi meist reaalselt mõtles oma peas läbi selle, mida me võtame ette oma viimaste tundide, minutite, sekunditega? Kuidas me oma elu korraldame? Kus ja kellega ja kuidas me võtame vastu lõpu? Mis on meie viimased sõnad?
Nojah, maailmalõppu muidugi ei tulnud. Kuulasin Adele'i "Skyfall'i", ostsin raamatud (alati arukas, ka maailma viimasel päeval), valisin kingitusi ja kõndisin naeratades mööda krudisevalumelisi tänavaid kodu poole. Kell 13.11 vaatasin taevasse - suur särav päike paistis kõige üle. Nii oligi.
Ja ma mõtlesin, et ikkagi. Ikkagi oleksin ma istunud rahulolevana, õnnelikuna küünlavalgel, vaadanud tuha ja lume langemist, rüübanud teed ning öelnud: "Hästi."
Rahul olin sellegipoolest. Viimase päeva õhtul tuli pidada pidu kahes majas (õnneks samal tänaval). Esimene neist oli TÜTi jõulupidu korbis ja teine T&K sünnipäev Genis. Enne neid tuli maha mängida veel üks Liivi etendus.
Ma tahaksin öelda, et oli muretu õhtu/öö hapukapsaste, verivorsti ja muu jõululauakraamiga, jõulupuu ja kingitustega, tantsu ja .. tantsu.. ja tantsuga ning õnnesoovide, jutuajamiste, heade inimestega. Aga. Üks minu tarkusehammastest otsustas maailmalõppu ikka väga üle elada ja teha mu olemise võimalikult valuliseks. Sealjuures igasuguse suu liigutamise, söömise, rääkimise ja naermise. Ent pole viga - tahtsin saata maailma ära teed juues, sain saata maailma ära teed juues - kummelile said seatud suured panused. A., K. ja G. olid väga mõistvad ja suutsid mu üürikesteks hetkedeks viimaks selle isegi ära unustama panna. Paraku üürikesteks, jah.
Ning kuigi valu pole järele andnud, olen ma siiski rõõmsalt koduskodus - varajane sünnipäev Tartus peetud, kingid käes, õnnesoovid ja head sõnad niisamuti. Kinkidega läks kuidagi hästi sel aastal - ühe mehe tegin ma poolkogemata neist tühjaks. Ühe neist loovutas ta vabatahtlikult, aitäh selle eest; teine langes loosi tahtel samuti mulle. Topelt ei kärise. Ilmselt kättemaksuks viskaski ta mind siis ühes teiste muskliomanikega 23 korda lae alla. Figures.
Nii ta läks.
Hästi.
2 kommentaari:
Palju õnne ja tugevat armastust sulle, Deivike! :) Et jõuludel oleks soe ja rahulik tunne ja et et aasta saaks ilusa punkti.
Aitäh, Triin! :)
Nii heade sõnade kui uudse soovide-meediumi kasutamise eest ;)
Helgeid pühi!
D.
Postita kommentaar