Kujuta ette ideaalset päeva.
Päeva, kus kõik on paigas.
Päeva, mida Sa oled oodanud.
Päeva, milles miski ei ole puudulik.
Päeva, milles on ilu ja sära ja värve.
Päeva, kus iga asi on see, millest oled unistanud.
1. detsember on minu jaoks see päev. Ülikooli aastapäevaball. Aasta glamuurseim ja kauneim õhtu. Mul ei ole selleaastase balli kohta muud öelda, kui et see päev oli täiuslik.
Sissejuhatus algas eelmise päeva hämmastava lumetormi, suurte hangede ja küünlavalgel õhtusöögiga Armastuses. Aasta viimase kuu esimese päeva hommik möödus asiselt, ettevalmistustega õhtuks. Ja kõik oli olemas: suurepärane ilm - laia langeva lumega, elegantne riietus, peosuurune valge roos, härrasmehe käevang, ballisaali tuled, glamuurne õhkkond, läbinisti nauditav muusika täpselt õige repertuaariga - just sellisega, mida olin soovinud, hoogne fokstrott ja voolav Viini valss, õige tunne ja suussulav tort.
Ma unelen selle õhtu paistel veel vist mitu päeva takkajärge. Ja tõesti, see oli õhtu, mil mu süda oli täis jäägitut rahu, ilu ja õnne. Ideeaalse puhul teisiti olla ei saagi. Tunnustan swing-bändi, kes Birgit Õigemeelt ja Mikk Saart saatis - see, mida nad laval - või publiku hulgas - trummide, klaveri, viiuli ja kontrabassiga tegid, oli meeletu. Mu pea käis ringi veel voodisse heiteski.
Tulles Vanemuise kontsedimajast alla, õnnis naeratus näol, hing täis rõõmu ja elevust, nägime, et osa Tartust elab teadmatuses ikka oma elu tänavatel edasi. Noored inimesed, pudelid käes, samm vildakas - vaatavad meid mõistmatu pilkava ilmega. Nii kahju, et nende jaoks oli see täiesti tavaline laupäev, olek, siht. Et nemad ei ihale kunagi astuda sellest madalast argipäevast välja, tunda seda šikki olemist, elegantsi ja väärikust. Tantsida ennast hoopis uude paika pööretel, mis on nii suured, et alles jäävad vaid kaks inimest - sina ja su kaaslane. Ei, nemad ei koge seda. Ja ilmselt ei soovigi. Mistõttu on mõneti kergendav mõelda, et me oleme osa väljavalitutest, kes sellistest suurepärastest hetkedest osa saavad ning võivad end tunda tõeliselt õnnelikena.
See on muidugi vist juba tavaks saanud - seostada ballieelset elevat-ärevat aega mingi iseloomuliku muusikaga, mis mu elu täidab. Ball 2012 oli läbi ja lõhki, täesti ausalt iseloomustatav Frank Sinatraga.
Jäägu ta kõlama:
Päeva, kus kõik on paigas.
Päeva, mida Sa oled oodanud.
Päeva, milles miski ei ole puudulik.
Päeva, milles on ilu ja sära ja värve.
Päeva, kus iga asi on see, millest oled unistanud.
1. detsember on minu jaoks see päev. Ülikooli aastapäevaball. Aasta glamuurseim ja kauneim õhtu. Mul ei ole selleaastase balli kohta muud öelda, kui et see päev oli täiuslik.
Sissejuhatus algas eelmise päeva hämmastava lumetormi, suurte hangede ja küünlavalgel õhtusöögiga Armastuses. Aasta viimase kuu esimese päeva hommik möödus asiselt, ettevalmistustega õhtuks. Ja kõik oli olemas: suurepärane ilm - laia langeva lumega, elegantne riietus, peosuurune valge roos, härrasmehe käevang, ballisaali tuled, glamuurne õhkkond, läbinisti nauditav muusika täpselt õige repertuaariga - just sellisega, mida olin soovinud, hoogne fokstrott ja voolav Viini valss, õige tunne ja suussulav tort.
Ma unelen selle õhtu paistel veel vist mitu päeva takkajärge. Ja tõesti, see oli õhtu, mil mu süda oli täis jäägitut rahu, ilu ja õnne. Ideeaalse puhul teisiti olla ei saagi. Tunnustan swing-bändi, kes Birgit Õigemeelt ja Mikk Saart saatis - see, mida nad laval - või publiku hulgas - trummide, klaveri, viiuli ja kontrabassiga tegid, oli meeletu. Mu pea käis ringi veel voodisse heiteski.
Tulles Vanemuise kontsedimajast alla, õnnis naeratus näol, hing täis rõõmu ja elevust, nägime, et osa Tartust elab teadmatuses ikka oma elu tänavatel edasi. Noored inimesed, pudelid käes, samm vildakas - vaatavad meid mõistmatu pilkava ilmega. Nii kahju, et nende jaoks oli see täiesti tavaline laupäev, olek, siht. Et nemad ei ihale kunagi astuda sellest madalast argipäevast välja, tunda seda šikki olemist, elegantsi ja väärikust. Tantsida ennast hoopis uude paika pööretel, mis on nii suured, et alles jäävad vaid kaks inimest - sina ja su kaaslane. Ei, nemad ei koge seda. Ja ilmselt ei soovigi. Mistõttu on mõneti kergendav mõelda, et me oleme osa väljavalitutest, kes sellistest suurepärastest hetkedest osa saavad ning võivad end tunda tõeliselt õnnelikena.
See on muidugi vist juba tavaks saanud - seostada ballieelset elevat-ärevat aega mingi iseloomuliku muusikaga, mis mu elu täidab. Ball 2012 oli läbi ja lõhki, täesti ausalt iseloomustatav Frank Sinatraga.
Jäägu ta kõlama:
2 kommentaari:
Sa tõid mulle naeratuse näole, armas Deivi :)
:) Hmh, Mann! See ongi ju see, mida Sa mulle õpetanud oled - ilu ja headus.
Pai!
D.
Postita kommentaar