Kui ma eile autos ühel hetkel üllatusega avastasin, et kogu maastik Vedu peatusest Kõrvekülani paksus raskes udus on, järeldasin, et ka Tartu tihkesse valgesse (ja eeldatavasti ka jahedasse) tekki peidetud on. Hetkeks kahetsesin, et midagi soojemat selga ei pannud.
Tegelikult ei olnud mul aga palju aega enam selle üle mõelda. Läksin massiga kaasa, Vanemuise 46 uksest sisse, sama loomuliku ilme ja hoiakuga nagu kümned teised ülikoolikandidaadid ja ajasin nagu nemadki näpuga seinalt rida, veendumaks, et olen testile õnnestunult registreerunud. Iseenesest ma teadsin ju, et olen, ja ma usun, seda teadsid nemadki, kuid niiviisi mittemidagi tehes võis kohanemiseks veidi aega võita, et taibata, kus täpsemalt asub ruum number 225. Kavalad on, nad nimetavad seda ringauditooriumiks, seepärast tolle klassi leidmisega kergeid raskusi oligi. Aga leitud ta sai.
Tund aega hiljem istusin osana sellest ca paarisajalisest seltskonnast ja ragistasin ühes nendega oma akadeemilise testi kallal ajusid. Neelasin kibedalt oma sõnu, mida eelmisel õhtul, lugedes 2006. aasta ak. testi, olin öelnud: ega neid küsimusi pole ju mõtet pähe õppida, sest küsimused ei kordu - igal aastal on ju uued. Jah, kuni selle hetkeni olin ma nii arvanud, ometi leidsin vähemalt viis täpselt samasugust punkti. Jess.
Testi kohta võib öelda, et arvestades 150 ülesannet ja piiratud aega - 3h, oli töö üsna ''kirves''. Hoolikalt millessegi süvenemist või põhjani läbimõtlemist ei võinud endale lubada; enamus vastuseid said kirja tunde järgi. (Toonitan taaskord: mulle ei meeldi asju aja peale teha! Eriti matemaatikat :@)
Ja ausalt, mina näiteks tõesti ei tea, kes on Rootsi peaminister või mis aastal loodi Eesti Rahva Muuseum. No, ju siis olen ikka loll. Arenguruumi on. Homme on see suurpäev, mil ma oma tulemused teada saan. Mitte, et need mulle otseselt midagi annaks nüüd, eks ole. Lihtsalt ego loksutab..
Kui ma aga kolm tundi hiljem uksest välja astusin, lõi päike mulle pihuga pähe ja ma pidin jälle üllatuma: kes kõik selle udu oli jõudnud kokku korjata ja ära viia? Minu õnn, nagu ikka, oli üleni must riietus. Soe oli, kergelt öeldes. Sel kellaajal oli veel s o e .
Loomulikult tõmbas mind sirgest kursist kõrvale Pepleri tänav ja Kotka Kelder. (Mõtlesin, et kui peaksin bussiga tulema, siis kõige olulisem on minna Kotka Keldrist m ö ö d a ja siis vasakule pöörata.) Nüüd polnud enam vahet; libistasin end sisse. Ei, mitte ei tellinud 4 cl Bailey'st; uurisin hoopis menüüd. Ja sõin hunniku pannkooke ära, mille sealne kokatädi majoneesiga surmanud oli - jõhkralt uputanud.
Väljusin ägisedes ja sain kahe üllatuse osaliseks: 1) jalanõu otsustas katkiseks hakata, 2) väljas oli julmalt kuum. Minu must uniform just konditsioneeri ei asendanud. Lonkisin vana kaubamaja juurde, kord ühel jalal hüpates, kord kahel, ning mängisin leiutajat; tegin plätu enam-vähem kasutuskõlbulikuks.
Palav oli. Rämedalt palav.
Tallasin natuke turul ja suundusin oma kinkekaarte sirgeks lööma. Raamatupoes oli hea jahe. Ja põnev. Liiga põnev, nii et pika uurimise peale hakkas pea juba ringi käima. Haarasin ühe kultuurisemikootika, ühe kunstisümbolite ning ühe maailmareligioonide raamatu kaenlasse ja mõtlesin, et jõuan neljasele bussile. Hah, hästi mõeldud. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et ta neljane buss on (mis mu silme eest mööda sõitis) - arvasin siiralt, et ta väljub 16.20. Tuhkagi. Sain veel poolteist tundi kuumust ja.. kõrvetavat kuumust nautida. Läksin Zeppelini jäätist ostma. Sealse harmoonia rikkusid ära vindised onud, kellest kõige rohkem püstiseisev saadeti minu juurde lamedaid komplimente loopima ja viiekat küsima. Ütlesin, et vajan seda tagasisõiduks.
''Kus Sa elad?''
''Linnas.''
''Kus linnas? Annelinnas?''
''Ei. Kaugel linnas.''
''Kaugel? Tallinnas siis?''
''Ei. Poole maa peal.''
''Poole maa peal?? Aa. Paides siis.''
''Jah. Paides.''
Ta oli veidi pettunud ja pildus enne ära minekut veel paar fraasi, a la ''kobe tsikk oled''.
Mina sumasin läbi kuuma õhu tagasi bussijaama. Seal nägin endist klassivenda, kes samuti Peipsi äärde tahtis sõita. Muuseas, ennist olin linnas L.-iga kokku trehvanud; küll see Eesti on väike. Kahjuks me temaga (ja tema sõbrannaga) sama bussiga tagasi ei sõitnud; ju ta oli minust targem olnud ja neljasele jõudnud).
Narva buss otsustas meie piinu pikendada ja pool tundi hiljaks jääda. Ootasime kahekesi. Sulasime. Viimaks saime bussi ja leidsime end veel hullemast saunast.
Koju saanud, hüppasin jõkke. Nii hea oli.
Suvi sai ametlikult sisse pühitsetud täna, kui järve vesi ka ära proovitud sai. Veel parem oli (kui veeõitseng välja arvata).
Ta on kohal! Ta on kohal! Kaua oodatud suvi on kohal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar