Täna siis sain omale tuppa hiina kase oksale istuma ühe sellise: kollase-rohelisekirju, pisike arglik tomp. Oli teine siruli maas, jalad taeva poole, kui emaga poest tulime. Arvasin, et kämbu on kutu ja tahtsin edasi minna, kuid ema arvas, et peaks siis vähemasti rohu peale tõstma. Üllatuseks - kämbu ilmutas vaevalisi elumärke. Ema Theresa minus ei suutnud seda vaevalt hingitsevat olevust tänava nurgale kooli ette maha jätta; võtsin koju kaasa. Las teeb oma lühikese elu viimsed hingetõmbed rahulikult minu kodus salvrätiga vooderdatud karbis.
Hea paar tundi tegi neid hingetõmbeid. Ühel hetkel ajas segaduses pea püsti ning võttis kaks värisevat orgikestki alla. Tundus, et jääb vist elama.
Minu täiesti ebapädev ornitoloogisilm tunnistas, et tegu võib olla mõne lehelinnuga. Väikese uurimustöö tagajärjel ristisin ta mets-lehelinnuks või vööt-lehelinnuks. Emma-kumma pisikeseks pojaks. Sulestik on veel välja arenemata; on selline sibru-säbruline. Ja tema noorust kinnitab ka kohmakas ja taaruv liikumine ning kogenematus lendamises. Kõige pikem tiir seni oli kapi otsa. Muidu piirdub ta ühelt oksalt teisele lahverdamisega.
Mis seal ikka. Läksin välja jahile ja otsisin tema lemmiktoitu: kõikvõimalikke mardikaid, pisikesi kärbseid, kiletiivalisi. Alguses ta vaid jõi, kui süstlaga vett ulatada, hiljem avastas endas nälja ja pistis kõik toodud satikad näpu vahelt himuga nahka. Sai kodust toitu veel ka - tangu, mingit lihaollust, keedukartulit.
Ja nii ta terve päeva oksa peal on konutanud. Esimesest šokist ja inimesekartusest vaikselt üle saanud, vahtis juba ringi ja mõtles oma pisikese linnuaruga, millal uus kärbselaar tuuakse.
Praegu on toas pime. Roheline pamp on oksa peal pea tiivakese alla pistnud ja justkui magab oma õndsat linnuund. Aga hommikul läheb ju niii jube vara valgeks. Ta peab hea mitu tundi nälga kannatama, enne kui ma üles ajan end ja talle süüa sebin.
Jah, kapriissed ülalpeetavad need linnud. Tean juba varasemast. Või ehk ei olegi. Vahest on hoopis looduse kroon juhm ja liialt mugav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar