Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin..

Tegelikult ei ole ma isiklikult iialgi Peidra jõe ääres käinud, veel vähem seal nutnud. Mõni võib siia nüüd mõne muu veekogu susata, nagu Peipsi või Viljandi järve. Viimane sobiks antud juhul küll sümboolselt, sest silmasin seda vaid eemalt. Aga keegi ei ole samas defineerinud 'äärt'. Kus see algab või kus lõpeb. Niiet - palun väga, kui soovite.
Iseenesest tahtsin viidata, et olen jälle Coelho radadel/ridadel. Oli vist kolmapäev -jah, kui see teos mulle pähe torkas. Sõna otseses mõttes torkas - vups, out of nowhere, umbes samamoodi, kui keegi Skype's kirjutab. Vups!
Reedel võtsingi selle raamatu. Eile sain läbi.. Mis ma oskan öelda. Võrreldes Maagi päevikuga on aru saada: esimene on siiski isiklikel kogemustel põhinev päevikusugemetega ümberjutustus, teine aga fantaasial ja üksikutel empiirilistel seikadel tuginev lugu neiust, usust ja armastusest. Coelho, ühesõnaga, kui välja arvata see feminiinne maailmavaade, mida ta üsna usutavalt tabanud on. Romaanikirjanikuna ongi see tema populaarsuse üks võtmetest: olla võimalikult lihtne, mitte laskuda niivõrd tegevuse- ega olustikukirjeldustesse (nagu ''Palverännakus''), vaid kirjeldada tegelaste hingeseisundit, filosoofilisi sisekaemusi ning eneseleidmist. Usu abil, enamasti, aga mitte selle religioosses tähenduses, vaid hoopis coelholiku vaimse mõtestatuse ja Isesuse läbi (selfhood, nimetavad sotsiaalteoreetikud; nagu näha, olen ma vahepeal ka oma kultuurisemiootika-alast kirjandust uurinud) vms. Seetõttu ongi neid teoseid hea lugeda. Valgustav. Innustav. Mõtlemapanev.
Antud romaani lõpp oli kuidagi oodatult õnnelik, kuigi ma selle üle vaid rõõmus olin. Tegelikult oleks ta võinud siiski ebatraditsiooniline olla ja traagilise punkti panna. Oleksin seda rohkem hinnanud siis. Ja vahepealne põhimõtete ja heitluste segapundar jäi minust kuidagi kaugele. Ju ma ei mõistnud seda. Puuduvad kogemused. Vist. Samas, nii palju oli tuttavat..

Igatahes, rääkides uuesti Viljandist. Jah, kunagi mõtlesin, et kirjutan sellest jube üksikasjalikult, nagu iga liigutus, samm, sõna ja mõte omaks tähendust. Justkui loeks.
Ei loe, ma ütlen teile. Iga hetk on väärtuslik vaid selle jaoks, kes selles hetkes on. Hiljem kaotab ta oma sisu, muutub mõttetühjaks. Mõned päevad tagasi oleksin muutunud liiga sentimentaalseks, seepärast viivitasin tollest reisist jutustamisega.
Vähemasti on nüüd kõik lootustandev ja stabiilne. Ei ole hirmu, liiga pikale veninud ootust, lambaid. On teadmine, on mälestus. Seda nimetatakse vist elukogemuseks. Taaskord - endiselt ei kahtle Saatuse valikutes, kuigi ma nii väga oleksin tahtnud küsida, vaielda, vihastada, rõõmustada. Nagu laulab Bush: ''It's not my time to wonder why.''
Mulle meeldis. Iga hetk, iga emotsioon, kõik need inimesed oma headuses, andekuses või andetuses. Mina ei tea. Keegi ei tea. Andekus.. Mis see on? Ausõna, nemad ka ei tea. Lihtsalt pidavat nii olema. Ja vahel ma üllatan ennast ka, kui avastan, mis mula ma ajanud olen. Unustage see. Mingi hetk oli see vale. Nüüd vist jälle usun ise ka.
Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et valus ei olnud.
Tulevik on jälle helge.

Hmh...Eneseleidmine..
Nüüd olen uutel radadel. Näiteks neil, mida lubasin käia enne VKAs käimist - püüdmas liblikaid. Inglased jälle. Nad suudavad vahel täitsa ägedad olla. Näiteks, kui kõrvale jätta liikluses originaalitseda püüdmine ning tobedate naljade tegemine, mille peale vaid nad ise naerda oskavad, juua teed piimaga! Hämmastav.
Täna tuli ühel hetkel kohutav isu tee järele. Puuviljatee sidrunhappe ja suhkruga. Läksin. Tegin. Vahel mulle meeldib köögis vaikuses istuda ja teed juua. Siis kuulen isegi oma kella tiksumist suurest toast. Vaadata pilvi, kuidas nad liiguvad. Istusin. Vaatasin. Nad ei liikunud; vaevalt nihkusid ainult. Läksin lugema. Mõtlesin, et pean seda teed kunagi piimaga jooma. Kirjutan vist üles? Jääb meelde. Ehk.

Džiises, ma oleks jälle nagu aasta vanemaks saanud.

Mindtrack (bussiga tagasi sõites, nt): Robbie Williams - Feel