''Tavainimene on tsivilisatsiooni nuhtlus.''

(John Fowles ''Liblikapüüdja'')

Sain eile Fowles'i ''Maagi'' läbi.
Järgneva sissekande sisu täidaksingi oma tagasihoidliku ja läbinisti subjektiivse retsensiooniga, mis loomulikult ei kohusta millekski.

''Liblikapüüdja'' , nagu juba ütlesin, tõusis minu lektüürifavoriitide hulgas kroonivale kohale. Kurb küll, Dorian, aga kui Sa just Collector'ile kuklasse ei hinga, siis oma senist esikohta pead temaga vähemasti jagama küll.
Esimese muljega mõlesin, et Fowles on leim luuser, kelle fenomen peitub üksnes osavas salingerlikkuses. Võhiklik lugeja eristaks Salingeri ja Fowlesi vahet sama palju kui teadmatu muuseumikülastaja Matisse'i ja Vlaminck'i maastikumaale. Räägime siis peategelase tüpaažist, sõnastusest ja kas või fraseeringust. Isegi kõnemaneer kopeeris ''Kuristikku rukkis''. Viimane pole mulle kunagi sügavamat muljet avaldanud. Jutustage pealegi, et see olevat kaasaja zen-budismile vihjav teos. Kahtlen.
Õnneks oli mul piisavalt kannatust, et raamatut edasi lugeda. Selgus, et salingerlikkus oli taotuslik. Näib, et omad jäljed on Jerome D. aga Fowlesi teadvusse ikkagi jätnud, kuna otseseid vihjeid 'kuristikule rukkis' leidub tekstis hulgaliselt. Loos soovitab Miranda seda Frederick'il tingimata lugeda, justkui oleks see igale vähegi haritud kaasaegsele elementaarne lugemisvara.
Ent ''Liblikapüüdja'' haaras mind just erivaateliste lähenemisnurkadega, kontrastsete objektiivsete psühholoogiliste tõdemustega. Ning kuigi tänapäeva tavaelus peetakse selliseid tegelaskujusid liiga kunstlikeks, ekstsentrilisteks, mõjusid nad loos kuidagi inspireerivalt. Nad olid elus ja ei eitanud, et on sellest teadlikud. Tabav. Väga tabav teos. Mis mulle meeldis, oli ebatüüpiline süžee. Piirisituatsioon, inimeste reaktsioonid antud olukorras, eksistentsiküsimused ja prioriteedid. Loeks veel. Kindasti. Endiselt tahan seda oma riiulile.

Kuid siis ''Maag''. Kokkuvõtvalt seitse-poolsada lehekülge pettumust. Olen sellest niivõrd palju kuulnud, kuid peale selle läbilugemist ei jaga ma enam matsu. Kogu Fowles'i seni minu jaoks omandatud hiilgus oli kaetud kergatsliku lahmiva võõbaga. Ta ise veel väitis, et kartis - intelligentne lugeja ei pruugi arugi saada, kuivõrd spontaanne ja ettekavatsematu see teos on. .. Ja milline kriitik on öelnud, et see on liialt keeruline fantaasiaharjutus? Minu arust läbinähtavalt venitatud ja siit-sealt liialt segaseks ja absurdseks aetud. Ning mida paeluvat on ühe nümfomaani hingepiinades ja oma pidevas freudlikus elutõlgenduses (peategelane näeb kõike vaid teatud valguses. Liigagi ühemõtteliselt, lausa labaselt)?
Ma tean küll - elu on selline, aga no, kuulge. Jätke mingigi mõtteruum ja sümbolistlikkus kirjandusse alles. Tänapäeva kirjanike sündroom - iga uitmõte ja tunne kirjutatakse nii jõhkralt alasti ja ülbelt otsekoheselt välja. See on ebaesteetiline, inetu.
''Ja kui kohutavalt tegelikuks inetus kõik asjad muudab.'' (O. Wilde 'Dorian Gray portree')

Ometi ei taha ma väita, et see raamat läbinisti halb või mitteloetav oli. Lihtsalt ma lootsin sellest enamat; sügavamat, erakordsemat. Jah, need köitvad ja tähtsad suhte- või ideeliinid läksid üldisse massi kaduma. Kirjanik tahtis vist kõik oma tärganud mõtted + arvukad ja liialt spetsiifilised teadmised ühte teosesse kokku kuhjata. Kahju, selle arvelt kannatas emotsionaalne lähedus lugejaga. Ma ei elanud seal sellele vennikesele kaasa. Ta isegi ei ärgitanud minus haletsust. Ka tülgastust mitte. Ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas kirjanik lahendab omaenda kokkukeedetud kapsasupi. Ta ei teinudki seda, minu arvates. Enamiku tegelaste käitumismotiivid jäid selgusetuks. Lisaks liiga palju prantsuse- ja kreekakeelset targutamist, viiteid kirjandusteostele, mis pigem upitavad kirjaniku enda lugemuslikku positsiooni, kui et lähendavad lugejat antud jutustuse mõttele ja sisule. Tüütu, ma ütleks. Ahjaa, märkuseks veel, et üks episood sarnaneb kangesti Ristikivi ''Hingede ööle''. Peale ühesuguste mõtete neil kahel muud seost nähtavasti ei ole. Seda modernismi kah!
Ent inimene, kes tahab, leiab ka kõige keskpärasemas tekstis huvitava ja hingelähedase probleemi või suhtevõrgustiku, millega kaasa minna ja mille üle mõelda. Mõningaid tähelepanuväärsemaid hetki leidus sealgi. Kuigi nii eredat karakteriloomet kui Liblikapüüdjas ei olnud. Vahest Alison. Tema jäi meelde.

Nii palju siis kirjandusalastest elamustest.

Cheers!