Musikalisches Opfer

Tänast pühapäeva sai alustatud muusikaelamusega Mustvee luteri kirikus. Toimus seal siis Concerto Grosso kontserdisarja Eesti Kirikud 2008 raames Johann Sebastian Bach'i kammerkontsert. Otsustasin kuulama minna, et puhata mõtteid ja närve ja vaimu. Kirikus on pealegi alati midagi teistsugust. Midagi kõrgemat, puhtamat, helgemat. Kontserdist endast nii palju, et barokkmuusika küll ei ole mu vaieldamatu lemmik oma kaootilisuse ja veidi isegi neurootilise polüfooniaga, ent leidus hetki, mis tõeliselt pai tegid. Hingele. Arusaadav muidugi. Bach oli oma aja suurmees, kuid ajastu nägi ette ju barocco't: lopergust pärli, kus vormivõtted olid ühtlasi nii uuenduslikud kui arengufaasis. Võib-olla ainsaks puuduseks barokk-klassikas peangi enda jaoks üheste vormide ja tajutavamate kulminatsioonide puudumist. Teosed koosnevad justkui eksperimentaalsetest polüfoonilistest kompositsioonidest, millesse on pikitud väikesed teosesisesed kõrghetked. Aga ju on asi siis minus, kes ma loodan kuulda enam meloodiliselt loogilisemaid, vähem kaootilisi ja kindlamate kulminatsioonidega teoseid. Samas, kui ma ei eksi, siis Ricercar 6, Sonata sopr'll Soggetto Reale ( Largo- Allegro-Antante-Allegro) olid üsnagi nauditavad. Ja muidugi tšello. Tšellot olen ma alati pidanud sugestiivselt võimsaimaks ja ilusaimaks pilliks. Ja seda enam, kui arvestada tõsiasja, et tšellistiks oli Muusikakeskkooli VIII klassi õpilane. See oli ilus. Justnagu Apocalyptica, kuigi žanrilt hoopis erinev.
Lisaks interpreteeriti barokkviiulil, -flöödil, -tšellol ja klavessiinil ( ka tavalisel elektroonilisel klaveril). Need pillid jäid mõnevõrra taustaks, tšello oli esiplaanil. Küsimus tekkis vaid, kuidas nad selle klavessiini kohale toimetasid. Kontserdi tippketkeks oli päike, mis otsustas viimaks välja tulla ja läbi kirikuakende saali paista. Ilus oli.
Pühapäeva mahtus ka veel jalutuskäik kutsuga ning õhtu. Õhtu sisustatud kirjanduse ja kunstiajalooga. Põhirõhk aga Allan Vainola ''Ära ärata mind''( vt uudised allpool ) ( korda 35+ ). Ei saa sellest enam nii pea lahti...

''.. hinges on jää, kuid süda päiksest näeb und.. ''