Kaitsta ja teenida.

Me püüame end iga päev millegi eest kaitsta. Kaitsetud ja väetid, nagu me oleme. Ometi tabab saatuslik löök meid kõige ootamatumal ajal. Kõige ootamatumalt. Äärmiselt ebameeldiv nohu ja ärajoonud piilupardi hääl, näiteks. Liiga vara rõõmustasin oma 4 sekundi üle krossijooksus. Külmetus ei oota luba ega küsi aega. Aitäh talle selle eest. Õnneks on mul Xymelin ja palju teed (k.a karbitäis pärnaõieteed). Kui te peaksite nägema tänaval kõndimas teelehte ( või pärnaõit) meenutavat olevust, siis võiksin see täiesti vabalt mina olla.
Ja niisiis, kaitsetu ja väeti ning leebemapoolse influentsa poolt allutatuna käisin reedel ka Liina peol. Suutsin endale tõestada, et leidub olukordi, kus muidu kenade sündmuste kõrval seisneb põhisisu enda ja teiste totakate valestikuulmiste ja 'vasakule-olukordade' üle irvitamises. Seda täpselt niikaua, kuni kõhu-ja lõualihased ära väsivad ja siider teoreetiliselt mõjuma peaks hakkama. Toime on oodatust teistsugune. Jään vait ja hakkan mõtlema. Asjade üle. Inimeste üle. Elu üle. Parandamatu veidrik.
Ja pühapäeval, olles ikka veel kaitsetu, väeti ja tõbine, suundusin oma Mekasse - Tartusse. ( ''Oi, mulle meeldib Tartus käia!'' ). Oma erakorralise visiidi eesmärgiks sai seatud meeldiv kultuurne (muuhulgas kultuurne ) filmielamus. Kavasse sai lükatud 'Sügisball'. Teate küll. SEE kuulus 'Sügisball'. Ja seda mitte ainult Virmaliste 'Naeru' pärast. In the end, film osutus huvitavaks ( ja sealhulgas vastuseid mitteandvaks ), kuid päeva üldpildis pisikeseks detailiks, raamimas paljusid teisi huvitavaid ja lahedaid detaile. Üsna korralik maal sai kokku. Teiste hulgas mahuvad sinna maalile sellised kiiksuga geniaalsused nagu kaasaegne graffiti-kunst Tartu tänavatel:

''Sõnum silmade kõrgusel'' ( milleni ma vaevu kontsadelgi pealaega ulatusin )
''Tule homme siia tagasi.''
''Kaitsta ja teenida! §=$ ''

Ja muu graffiti masterpeace, mille mõistmiseks ma kas liiga taipamatu või kunstikauge olen. Anyway.
Ühtlasi on tore meenutada situatsiooni a la suvaline madruseriietes mees Toomemäel, pärimas assotsiatsioonidest seoses Lennart Meriga, ning väriseva paatosega teatamas, et tänu Lennart Merile on maailm avatud ( vihje temanimelisele lennuväljale). Jee. Rõõmustagem koos. Eriti suureks šokiks võis see nüüd olla neile, kes siiani kusagil metsikus paguluses või pimesi nõukaaegses raudsete kardinatega paigas elasid.. Teile teadmiseks: maailm on valla!
Muuseas palusid mu jalad ära märkida, et minu kallid saapad, mis lõbusasti Tartu tänavatel kõpsutanud on, hakkavad neid tänavaid juba kartma. Kerge jooks bussijaama? Kerged jalutuskäigud Toomemäel mulla ja lehtede seas ( need viimased on selle hooaja kõva sõna! )? Yes, please. Taaskord, pühapäev tõestas end kui parim päev nädalas. Õigustatult.

Mis puutub kooli, siis käsil on noorte rebasekutsikate retsimine. Ja selle kõrvalt proovides käimine. Ma tunnen end iga päev üha vanemana, sest inimesed pidevalt mu ümber räägivad, kuidas ma peagi tulen kooli juubelile kui vilistlane, ja mina kui kooli üks vanemaid õpilasi, ja mina kui VANEMrebane, ja mina kui vastutustundlik ja eeskujuandev abiturient... Aeh. Küll aeg ikka lendab ( ?! )

Õhh. Ja neljapäeval jälle Tartusse. Vrõnn-õnn. Maarjamõisa, ehk kohtume? Peaasi, et reedeks ikka peole jõuan. Ja kipsiga väga tantsu lüüa ei tahaks..

Nüüd aga uneaeg. Ööd.