''Lõppude lõpuks polegi vajalik

olla keegi või miski -

veena magedaks lahtub kõik ajalik,

mõte on kangem kui viski.''(B. Alver)

Raske on paljusid asju suuta. Tihti ei suudeta mõista. Mõista, miks või mille tõttu midagi sünnib. Või sureb. Või sündimata jääb. Või surematu on. Ja mida inimesed mõtlevad. Kuidas nad mõtlevad. Mõte iseenesest on alati au sees olnud. Hoopis teine asi on see, mida see mõte endas kannab, millest ta ajendatud on ning milliseid tagajärgi omab.
Ma olen tihti mõtelnud. Mõtete üle. Mõeldamatute ja mõeldatavate asjade, olukordade ja elu üle. Keegi ei ole mulle öelnud, kas need mõtted on õiged või valed, halvad või head. Ma ei tea seda. Ent ehk ei saagi ühe inimese subjektiivselt tingitud mõtteid lahterdada. Kes oleks see kõiketeadev Üldistaja? See, et me elame põhjamaal, seab muidugi omad normid. Ennekõike kristliku ühiskonna ja moraalitunnetuse. Kristlike põhimõtete kohaselt on maailm nii ehk naa dualistlik. Alati on hea ja on halb. On must ja on valge. Õnneks või kahjuks on aja jooksul radikaalsest selgepiirilisest ja vastanduvast Hea/Halva süsteemist kujunenud laialivalguv pooltoonide- ja värvidega eluollus, kus ilmnevad ka semi- määrad. Pooleldi halb, veidi hea, hallikas, heldam, tumedam jne. Selline süstematiseerimine annab küll rohkem võimalusi ja lubab inimestel otsustada oma valikute ja suhtumise kvaliteedi üle, ent raskendab oluliselt elu kui sellist. Nii lihtne oleks kõik ümritsev jaotada must-valgele ruudustikule. Kui ta ei ole hea.. järelikult on ta halb. Piiblis on öeldud: 'Kes ei ole vastu, on poolt.'( Luuka evangeelium). Samuti hea näide radikaalsest dualismist. Kuid tänapäeval tõlgendatakse seda ka tagurpidi: 'Kes ei ole poolt, on vastu.' Nii näitab elu oma mugandumist, kus raske on kõike selgelt ja üheselt mõista ning määratleda. Tõlge sellele, mida enda ümber näeme , tajume, kuuleme sõltub tujust, meie endi piiratusest, sellest, mida tahame näha, tajuda, kuulda või isegi ilmast. ja nii sünnivadki pool-määrad. Ükski asi pole läbinisti halb ega üdini hea. Alati leidub varjundeid, vastavalt sellele, millise nurga alt valgus paistab.
Ja nii ma olen mõelnud: kuidas mingite nähtuste/ asjade väärtus avaldub vaid teatud olukorras? Ei ole ju võimalik, et need väljaspool seda situatsiooni väärtusetud ja teisejärgulised on? Väärtus ei saa ju tekkida silmapilkselt, juhuslikult. Võtame sõprus. Või ühtekuuluvustunne. Kas peab selleks inimesed viima äärmuslikku või tavatusse situatsiooni, et selle olemasolu tõestada? Loomulikult on ka erandeid. Ometi mitte juhuslikke. Üks variant on see, et mingis olukorras inimesed vajavad igatsetud tähelepanu, võimalust end tõestada ja vajalik olla. Sünnib mingi hetkeline võlts-emotsioon, mida võib nimetada ühtekuuluvuseks. Ent, naasnuna tavasituatsiooni, avastatakse, et elada saab ka ilma selle tundeta. Teisel juhul on nn 'võlts-emotsioon' teisenenud millekski muuks - sõpruseks, armastuseks, nartsissismiks. Siiski, tahaksin loota, et see ei ole nii. Et esineb tõesti läbinisti siiraid ja tagamõtteta emotsioone. Ometi jääb mulle selgusetuks, miks ilmnevad need emotsioonid just ebaharilikes ja tihti negatiivsetes oludes.
Ja Elu. Kuidas kindlas olukorras ühed inimesed surmale on määratud, ent teised ellu jäävad? Mille järgi otsustatakse ühe inimese väärtus teiste omadest väiksema olevat? Mis on siis siin õige või vale? Ja mis paikeb nende vahepeal? Juhus? Kulli ja kirja viskamine?

Mõtteid ei saa valida. Küll aga saab neid suunata tegudesse. Kunagi ei tohiks aga omaenese mõtete ohvriks langeda. Järelduste tegemise ja kohtu mõistmise jaoks on vaja enne mõista. See teatavasti eeldaks küsida, huvi tunda ja enne, kui millegi peale pahane olla või milleski pettuda, oma mõtete nn õigsuses veenduda. Ja nagu ma juba olen öelnud: meie ülesanne ei peaks olema mitte hukka mõista, vaid mõista.

Seega, ma ei tahaks näha seda, kuidas süü-liisk saab heidetud kiiremini, kui küsimus: kas Sa oled süüdi?