Milleniumi esimese tosina lõpp.

kuu kõhnub sirbiks - ja on kuu mööda läind
öö tõmbub külmaks - jälle aasta on läind
on taevas maale vist täistiiru teind

(I. Hirv)

Ma tean küll, et aasta saab kohe läbi.
Ma tean küll, et peaksin ütlema asju, mis ütlemata on jäänud.
Ma tean küll, et võiksin kirjutada kõigest, millest kirjutada pole jõudnud.

Ma ei ole veel nii tark, et asju lühidalt öelda.
Seepärast ei hakka ka pikalt heietama ja jätan pigem ütlemata.

Kirjutan vaid seda, et kõik kingitused, mis ma olen nüüd saanud, on väga rõõmustavad, kuid kõige tänuväärsem kink, mille eest ma tahaksin tänada, on võimalus elule.
Jube pateetiline, tean, on küll.
Aga kogeda iga hetke, aastast aastasse - rõõmustada, oodata, vaimustuda, üllatuda, kurvastada, hingata, näha.. See on lõputute tunnete, emotsioonide ja kogemuste jada. Ent see on see, mille nimel homset oodata.

 Ja 2012ndas polnud mitte midagi puudu. Olen kogenud seda kõike.

Mul ei ole uue aasta soovi. Ma ei ole sellele mõelnud, tunnistan.
Mul ei ole uue aasta lubadust. Ma ei ole neid kunagi andnud.

Aga midagi ei ole seetõttu ka olemata olnud.

Hõissa, elame!
Hüvasti, kaunis 2012! Tere tulemast, uus ja ilus 2013!

(Mulle väga meeldis üks mõte, mida Kihnu-Virve saatest kuulsin - kel on, mida anda, need annavad. Saada tahtjaid on maailmas niigi palju.)

Teelusikas.

Pillasin täna hommikul teelusika maha.
Teadsin - täna siis.
Peagi oli see kindel.
Päev täis ärevust, ootust ja rõõmu.

Ja ma juba ootan, et saaksin lugeda talle Pessoa luulet ja  Maurice Sendaki "Seal, kus elavad metsakollid", minna suvel aeda liblikaid vaatama ning õpetada teda klotsidest maja laduma.

Ja mõne aasta pärast vaatame koos kultuurisaateid, küpsetame Prantsuse õunakooki ja joonistame Debussy' saatel Loomaentsüklopeediast pilte. Ja siis jutustan ma talle lugusid antiikmütoloogiast.

Viisaastakuplaan on paigas.

Tere tulemast siia ilma, pisike K. Hinga ja sära!

...sajab väljas ikka valget lund.

Vahel olen tahtnud oma elu paremini üles kirjutada. Sõnade otsimine, asjadest jutustamine - need ei tule kunagi nii hästi välja kui ma sooviksin.
 Niisiis on mõnikord lihtsam illustreerida ennem pildi kui sõnadega.

Jõulud olid väga ilusad. Väljas langes tõelist laia jõululund. Sain nii mõnegi rõõmustava kingi, mille üle võin suurt heameelt tunda. Emaga lõime klaasid 23nda terviseks kokku. Vanaisa muheles ja tort maitses hästi. Paraku olen vist liiga kõrges eas selleks, et isa mind süles hüpitaks. Küll aga laekusid mulle üle Eesti paljud kenad õnnesoovid. Nii et ma tegelikult ei kurda üldse selle üle, et jõulud mu sündimise päevaga kokku langevad.
 Ja mu esimese jõulupüha külaline andis põhjuse ka teist korda perega ühise õhtusöögilaua taha istuda ning haljas pudel haljastki välja tuua. Selle aasta esimese (ja vististi viimase) lumesõja alustas ema, selle pidasime ka kiirelt maha.
 Meenutades aastatagust aega, vaatasime üle linna kuuse. Seda käiku jäävad meenutama lumeinglid. Ja toodud nimeliste piparkookide maitse. Ma enda oma pole raatsinud maitsta veel..

Põnevusega ootasime veel ühe ilmakodaniku sündi, kes jõuludeks kompromisse tegema peab hakkama, kuid ta ilmselt ei kiirusta ja kindlustab omale edaspidised väga pikad pühad. Ootus jätkub.

Tahtsin jagada üht laulu, mis ka viimastel päevadel minuni jõudis. Snow Patrol - The Weight of Love.

Ja seda ütlen ka, et mind on haaranud taas ärev soov luuletusi kirjutada.
Enne, kui ma selle mõtte käsile võtan, las Pessoa räägib minu eest.

Päev pärast lõppu.

Küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kas ja kuidas maailmalõpp tuleb, vaid selles, kui maailmalõpp tuleb, mis siis saab?
Päriselt ka. Kas keegi meist reaalselt mõtles oma peas läbi selle, mida me võtame ette oma viimaste tundide, minutite, sekunditega? Kuidas me oma elu korraldame? Kus ja kellega ja kuidas me võtame vastu lõpu? Mis on meie viimased sõnad?

Nojah, maailmalõppu muidugi ei tulnud. Kuulasin Adele'i "Skyfall'i", ostsin raamatud (alati arukas, ka maailma viimasel päeval), valisin kingitusi ja kõndisin naeratades mööda krudisevalumelisi tänavaid kodu poole. Kell 13.11 vaatasin taevasse - suur särav päike paistis kõige üle. Nii oligi.
 Ja ma mõtlesin, et ikkagi. Ikkagi oleksin ma istunud rahulolevana, õnnelikuna küünlavalgel, vaadanud tuha ja lume langemist, rüübanud teed ning öelnud: "Hästi."

Rahul olin sellegipoolest. Viimase päeva õhtul tuli pidada pidu kahes majas (õnneks samal tänaval). Esimene neist oli TÜTi jõulupidu korbis ja teine T&K sünnipäev Genis. Enne neid tuli maha mängida veel üks Liivi etendus.
Ma tahaksin öelda, et oli muretu õhtu/öö hapukapsaste, verivorsti ja muu jõululauakraamiga, jõulupuu ja kingitustega, tantsu ja .. tantsu.. ja tantsuga ning õnnesoovide, jutuajamiste, heade inimestega. Aga. Üks minu tarkusehammastest otsustas maailmalõppu ikka väga üle elada ja teha mu olemise võimalikult valuliseks. Sealjuures igasuguse suu liigutamise, söömise, rääkimise ja naermise. Ent pole viga - tahtsin saata maailma ära teed juues, sain saata maailma ära teed juues - kummelile said seatud suured panused. A., K. ja G. olid väga mõistvad ja suutsid mu üürikesteks hetkedeks viimaks selle isegi ära unustama panna. Paraku üürikesteks, jah.
 Ning kuigi valu pole järele andnud, olen ma siiski rõõmsalt koduskodus - varajane sünnipäev Tartus peetud, kingid käes, õnnesoovid ja head sõnad niisamuti. Kinkidega läks kuidagi hästi sel aastal - ühe mehe tegin ma poolkogemata neist tühjaks. Ühe neist loovutas ta vabatahtlikult, aitäh selle eest; teine langes loosi tahtel samuti mulle. Topelt ei kärise. Ilmselt kättemaksuks viskaski ta mind siis ühes teiste muskliomanikega 23 korda lae alla. Figures. 

Nii ta läks.
Hästi.

piparkoogimajad ja lumised külateed.

Samal ajal, kui Piparkoogi-Käsna-Kalle ahjus küpses ja kerkis, küpses väljaspool ahju üks plaan.

Pühadeaja külaskäik maale - vanaisa juurde.

Ja eilse etenduse eel valmisid nii Käsna-Kalle, ohtrad südamed, kõiksugu loomad kui ka päris esimene lumise katuseharjaga piparkoogimaja. Ja öö hakul jõudsime veel Anu juures tantsukava luua. Anu kostitas meid kuuma glögi ja pitsaga. Ja banaaniga.

Banaan on siduv link tänasega.
Õhtu lõppedes, nüüd, öö hakul, on täidetud ka suurplaan. Sõitsime maale. Üllatusvisiidi korras. Boonusena sai linna tulnud ema ka koju sõidutatud, päev veedetud vaiksete metsatukkade vahel maamajas süüa vaaritades, lund rookides ja kooki küpsetades. Ning mis kõige tähtsam - koos vanapapsiga küünalde säras pühadeõhtusööki nautides.
Kodused kotletid, värskelt aurav kartul ja ekstra-vahukoorekreemiga banaani-toffee kook.
Vanaisa naerul nägu.

On asju, mis käivad kõhu kaudu.
Seda peab olema palju!

Ja autoraadiost kõlas lisaks "Let It Snow"'le see laul. Ma arvan, et paslik. Las jääb see.




Pet Shop Boys. Always on my mind

Aega veel on.

See siin saab öeldud.
Ainult selleks, et midagi öelda.
Et taevas on täiesti must ja ere kuusirp on vajunud  külili.
Et kodus on ootamas ehtes kuusepuu.
Et mul on selle aasta viimane nädal Tartus, kuigi eksameid ei ole.
Et on mitmekümneleheline tabula rasa, mis ootab täitmist.
Et luulekava esietendus oli ära, takka teinegi.
Et andekad inimesed Viljandist käisid Tartus ja ma nägin midagi vaimustavat.
Et homme teeme piparkooke.
Et maailm lõppeb vähem kui kolme päeva pärast.
Et ma ei muretse selle pärast.
Et mind ümbritsevad kümned raamatud erialakirjandust, kuid mina tahan lugeda hoopis Pessoa'd.
Et kui apokalüps ka tuleb, ei taha mina arutult lõpu eel kulutada, vaid kasutada võimalust veel midagi omandada, teha, kogeda.
Et juua rahulikult üks tass teed.

aMUSEd

Muse - kümnendi parimaks live-bändiks tituleeritud - oli seda tõesti. Oli rabav. See, mis ma nende tundide jooksul Saku Suurhallis eile läbi elasin, pole sõnadega kirjeldatav. Vaimustav. Lugude valikust nende otse-esitamise kvaliteedini.

 Kui ma kaks aastat tagasi Muse'i juhuslikult taasavastasin, oma päevad selle saatel veetsin ja õhtutunnid vaadates intervjuusid Matt Bellamy'ga mööda saatsin, imetlesin ma neid juba siis - puhtalt instrumentaalses ja vokaalses mõttes (pidades siis silmas just M.B'd), kuid näinud nüüd seda, mida nad laval valguse ja visuaaliaga teevad.. Ma ei imesta üldse, et ma võin live-kontserdi ajal keeletuks ja jahmunuks jääda, nutma hakata ja samas eufooriliselt kaasa elada. Tõepoolest - black holes and revelations!
Ma kujutan ette, kui suur hulk samasisulisi postitusi nüüd blogosfääri valgub. Maja oli rahvast täis ja vaevalt, et keegi sealt külma kõhuga minema kõndis. Ei iial.

Niisiis olime päeva Tallinnas. Lisaks Muse'ile jõudsime küpsetada A. emaga kooki, mässata hüperaktiivse koeraga, kelle taasnägemisrõõm oli ohjeldamatult ülevoolav, sõita läbi lumise Tallinna ja võtta hilisõhtust einet. Pärast sellist elamust ei tahtnud nagu und nähagi - vähe sellest, et kõrvad kohisesid ja peas käis valgus-show, ükski teine asi maailmas ei näinud pärast Muse'i enam paeluvat.
 Aga aeg läks edasi. Päkapikukingiks kaasa saadud jõulukalendrid kaenlas, võttis meid uuesti vastu Tartu. Ainus asi, mis tagasisõidu juures nördimust tekitas, oli see, et Täistunniekspressi toredad multimeediavidinad sisaldavad oma play-listis vaid üht Muse'i lugu. Nörritav. Rohkem.. Rohkem!
Olgu see lugu siinkohal eilse üleastumise salvestisena jagatud:

Tänase 12.12.12 12:12 võtsime vastu Armastuses teed juues ja moorapead süües. Õigemini, juba lahkudes. Aitäh kohvikuneiule, kes tuli meie juurde ja ütles: "Vaadake, mis kell on. Soovige midagi!"

Soovidega on see asi, et .. vahel võivad nad täide minna. Eilne on selle imeliseks näiteks. Nähtud! :)