Sentimentaalsused.

Käisin Sadamateatris “Karjääri” vaatamas. Üksiti tegin koolitööd. Jahmatav oli. Mitte koolitöö, vaid etendus. Vanemuise tavapärase kohta kuidagi eriti üllatav. Tahtmata juurutada siin Vanemuise pihta käivat skepsist, ütlen ma seda nii. Rääkisime sellest Madis Kolgiga küll ning tema sõnul ei ole ma siis isegi lootusetu juhtum, sest minus see skepsis võitleb veel mõningase püüdega Vanemuise etendustel mingit märkimisväärset kande- või elamuspinda tabada. Temagi on viimasel ajal pigem kaitsepositsiooni astunud, kuigi püüe on ammu kadunud.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.

anatta - jõuda selleni.

Ühel päeval õpin võitma.

Iseend.

Koduriiuliraamatutarkuski ütleb:

"Aga kuidas ma saan loobuda kiindumusest iseolemisse?
- Teadlikkusega. Mõtle kõige selle peale, mis tugevdab sinu iseolemise mõistet. Vaatle kõiki tahtmisi ja vajadusi - kõiki meeldimisi ja mittemeeldimisi, kõiki neid mõtteid ja emotsioone, millest toitub sinu ettekujutus iseolemisest. Jälgi oma kogemusi, ilma et sa neid ahnitseks või omaks peaksid. Mida vähem sa enesele osutad, seda rohkem sinu teadlikkus avardub." 
("Tass kohvi Buddhaga")

deconstruction.

Tänane õppetund.

David Loy pidas neljatunnise loenguõhtu teemal

 "Toward a New Paradigm: A Buddhist Perspective on (Post)Modern Humanity & Society".

"We experience ourselves in what we do."

"The sense of self that we gain from learning socially from others is a construct - physical, psychological and social."

"If world is a construct, if I am a construct, it is also deconstructable. And reconstructable."

"Because of the fact that a sense of self is a process, there's nothing substantial, there's nothing real."

 "Our sense of self is always shadowed or haunted by the feel of lack. It's a problem we usually never solve."

"Why is it so hard to give up addictions? - Because addictions are how we deny the sense of lack."

"Awakening is always an accident, meditation makes you prone to it."

*** 

When I look inside & see that I am nothing,

that's wisdom.

When I look outside & see that I am everything,

that's love

Between these two my world turns.

- Nisargodatta

210 minutit sügist.

Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.

 
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.

Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a  täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.

Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!

Toksiline ilu taevalael.

Erkkollane aurjas halo, 
mis linna kohale laotus
ja millesse lõikas musti linde... 
Kaardus mu üle 
ja puges mu silmade sisse,
värvis nad sama karva.
Nüüd on need kuldsed,
keskel lendlemas mustad linnud.

Ja taevas oli kaks vikerkaart. . 


Ma ei tea, miks ma seda veel jaganud ei ole. Lähen küll Odd Hugo't kuulama, aga täna oli nii Tunngi päev.

Ülestähendusi suvest.

 

« Teine võimalus teatrimängu loomisel, mis neist aegadest alguse sai, on selline, et sa võtad ühe valmis materjali, valmis mõtlemisviisi, valmis paradigma, valmis konstruktsiooni ja lõhud ta kõigepealt laiali. Lõhud laiali algosadeks ja siis paned ta uuesti jälle kokku.  

Meie Tartu aega võiks vaadata ka rahulikult kui tegevust, kus me oma kodudest väljatulnud ja pubekaeast äsjaväljununa /---/ aga pealt kahtekümmet kõik, oma turvalise, lihtsakoelise maailma laiali lõhkusime, et seda hiljem hakata oma eludega kokku panema. Mõnel inimesel see ei õnnestu, lõpetab enne elu ära. See on teatri lapsepõlv, kus me lõhkusime laiali selle kindla teadmise maailmast, mis 22-23-aastasel on... /---/. Lõhkusime selle kindla maailma omaenda eludega laiali, kogu ülejäänud elu püüad seda kõike jälle kokku panna, püüad oma elu kokku panna ja sellest siis ka aru saada, kokku panna oma maailm ja oma tarkus. »

(Tõnu Tepandi "Alguses on hääl") 

la passion du théâtre.

Oli eelmise aasta suve viimase kolmandiku algus Hiiumaal, kui ta minult võrkkiiges lesiskledes küsis "Mis on Sinu kirg?". See küsimus tekitas tol hetkel minus ootamatut ehmatust - ma ei osanud vastata. Kaalusin oma peas kõiksugu võimalusi ja kohkusin üha enam selle pärast, et üldse nii pikalt järele mõtlesin. Jumala eest, midagi peab ju vastma, inimesel peab ju olema mingi kirg, mis teda kannab. Mina vaid mõtlesin. Ja heitusin ikka rohkem ja rohkem sellest, et ma vastuse võlgu jäin.
 See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
 Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin.  Et see tuli mu enda seest.
 Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.

 Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
 Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.

   Kuni ei saa - pole veel aeg.