Toksiline ilu taevalael.

Erkkollane aurjas halo, 
mis linna kohale laotus
ja millesse lõikas musti linde... 
Kaardus mu üle 
ja puges mu silmade sisse,
värvis nad sama karva.
Nüüd on need kuldsed,
keskel lendlemas mustad linnud.

Ja taevas oli kaks vikerkaart. . 


Ma ei tea, miks ma seda veel jaganud ei ole. Lähen küll Odd Hugo't kuulama, aga täna oli nii Tunngi päev.

Ülestähendusi suvest.

 

« Teine võimalus teatrimängu loomisel, mis neist aegadest alguse sai, on selline, et sa võtad ühe valmis materjali, valmis mõtlemisviisi, valmis paradigma, valmis konstruktsiooni ja lõhud ta kõigepealt laiali. Lõhud laiali algosadeks ja siis paned ta uuesti jälle kokku.  

Meie Tartu aega võiks vaadata ka rahulikult kui tegevust, kus me oma kodudest väljatulnud ja pubekaeast äsjaväljununa /---/ aga pealt kahtekümmet kõik, oma turvalise, lihtsakoelise maailma laiali lõhkusime, et seda hiljem hakata oma eludega kokku panema. Mõnel inimesel see ei õnnestu, lõpetab enne elu ära. See on teatri lapsepõlv, kus me lõhkusime laiali selle kindla teadmise maailmast, mis 22-23-aastasel on... /---/. Lõhkusime selle kindla maailma omaenda eludega laiali, kogu ülejäänud elu püüad seda kõike jälle kokku panna, püüad oma elu kokku panna ja sellest siis ka aru saada, kokku panna oma maailm ja oma tarkus. »

(Tõnu Tepandi "Alguses on hääl") 

la passion du théâtre.

Oli eelmise aasta suve viimase kolmandiku algus Hiiumaal, kui ta minult võrkkiiges lesiskledes küsis "Mis on Sinu kirg?". See küsimus tekitas tol hetkel minus ootamatut ehmatust - ma ei osanud vastata. Kaalusin oma peas kõiksugu võimalusi ja kohkusin üha enam selle pärast, et üldse nii pikalt järele mõtlesin. Jumala eest, midagi peab ju vastma, inimesel peab ju olema mingi kirg, mis teda kannab. Mina vaid mõtlesin. Ja heitusin ikka rohkem ja rohkem sellest, et ma vastuse võlgu jäin.
 See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
 Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin.  Et see tuli mu enda seest.
 Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.

 Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
 Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.

   Kuni ei saa - pole veel aeg.

happiness isn't always the best way to be happy

Douglas: Will you keep out all the sadness? 

Max: I have a sadness shield that keeps out all the sadness, and it's big enough for all of us.

***

Pole mõeldav saada seda lugu oma kuklast ja otsmikust, kõrvadest ja ajukäärudest välja.
Ei ütleks, et armastan esimest nädalat. 

spare me the drama

Mõtlesin. Mõnel päeval natuke põhjalikumalt kui teisel. Ja eriti pärast esimest õhtut taas Tartus olles, õigemini  - saanuna ühe kirja.
Ja eriti nüüd.
Niisiis ma mõtlesin selle möödunud nädala peale, selle peale, kui palju on mul hetki/asju/põhjuseid/inimesi, mille/kelle üle õnnelik olla, mis on pannud mind rõõmustama ja naeratama. Nii ebaõiglane, alatu ja isekas oleks jätta nad märkamata, lasta neil minna mööda, nägemata vähimatki kõverdust minu suunurgas või vilgatust silmis. Aga ma märkasin, kuigi õpin ju alles - uuesti leidma, tähele panema, avastama.
Olgu nad siinkohal ära märgitud.

• 14½ tundi (sic!) teatrielamusi
• "Hingelindude" plaat, vannisool melissiga ja kirsitee, peidetuna mu sahtlisse
• Pisikesed ringipaigutused mu Tartu pesas - isiklik kapipealne raamatutega
• Väike kivi mu kapipealsel, mis peidab endasse ära mu mured
• Üks kevadel kingitud postkaart, pilt Tartust ja NEED sõnad mu seinal

"That the sun will rise each day and it's up to you each day if you match it.  That nothing matters up until this point. That what you decide now, in this moment, will change the future. Forever."

• koogiampsud Vanemuises ja "Armastuses" ja Tartu Uues Teatris
• spontaanne ühine lõuna armsaga
• õhtusöök La Dolce Vitas
• jutud teatriteadlastega
• olnud ja tulevased kohtumised oma juhendajaga
• eesootavad etendused ja põnevad teatrikirjutamised 
• päikesepaiste rahulikel Tartu tänavatel
• hoolitsus distantsilt
• rõõmurikas jällenägemine kallitega Tallinnast
• sülelused, embused ja silmavaated 
• uued teadmised, tundmused ja olemised, mis alles mind ootavad

Tartus oli Draama 2012 ja ma võtsin sellest kõik. Kulgesin, hämmeldusin ja vaimustusin. Viimane on peamine. Vaadatud etenduste paremusjärjestuseks jääb (peale esikolmikut ei oma järjestus suuremat tähtsust): 

1. "Iphigéneia Aulises" No99, lav Lorna Marshall
2. "Diiva", Annaliisa Pillak ja Marko Hilpo, lav Paavo Piik
3. "Kuni inglid sekkuvad", Draamateater, lav Uku Uusberg
4. " Ukuaru", Ugala, lav Madis Kalmet
5. "Maailmale nähtamatud pisarad", Tallinna Linnateater, lav Elmo Nüganen
6. "Nisa", VAT Teater, lav Katariina Unt/Aare Toikka
7. "Lillede keel", Von Krahli Teater, lav Rainer Sarnet

Üllatajaks oli 5. ja 7. koha omanik. Linnateatrilt oleks oodanud midagi enamat ning Von Krahli puhul ei saa ma aru, miks ta mul nii viimaseks kukkus. Visuaalia ja postmodernistliku ekspressiivsuse poolest oleks ta pidanud mulle ikka tunduvalt rohkem positiivselt mõjuma, kuid ma tundsin, hoolimata kõigest end etendusel ebamugavalt. Igasugune vaimne sugereerimine ja intellektuaalne analüüs ei olnud väärt enesepettust ning eelneva fakti eitamist.
 Ka 2. koha saanud "Diiva" oli rabav üllatus. Meeldivalt. Väga tabav, väga maitsekas, puhas ja nauditav. Ammu ei ole nii naerda saanud. Imetluse kõrval. Puhas töö. Ja NO99-le tõi esikoha ära tõsiasi, et  - kuigi saal oli rahvast puupüsti täis, ma olin etendusele just jooksnud ja mu hing oli nööriga kaelas, puudus igasugune lavakujundus, ma istusin kõige ülemises viimases reas, mu vaatevälja piiras rippuv lühter ning ma ei ole antiikdraama suurim austaja, - värisesin ma seal, pisarad silmis ja soovisin, et iga näitleja Eesti laval oleks nagu Mirtel Pohla või Tambet Tuisk.
 "Ukuaru" ma ilmselt mõtlesin enda jaoks paremaks, olles näinud ja armastanud filmi ja Elle Kulli selles. Selle kogemuse taustal see isegi liigutas - tõsi, küll põgusalt ja kohati - mind tol õhtul. 

 Niisamuti, nagu "Lillede keel", tekitas ka "Nisa" minus mõningast ebamugavust. Ent ma olin nii haaratud näitlejatehnilistest võtetest ja näitleja psühholoogilisest kantusest, et unustasin sisu, keskendudes vormile. 

Ilmne järeldus nähtu kohta oleks, et ma olen väga ja väga psühholoogilise, traditsioonilise teatri austaja. Paraku, aga jah. Või. Mulle lihtsalt ei istu räige avangard ja postmodernism. Muidu on hästi. 

Ja see reede, mil ma nägin neid kõiki. Ühes ruumis. Ja enda ümber. Ja nad naeratasid ikka samamoodi, nagu ma korduvalt oma unenägudes neid näen või viimasest korrast mäletan - see paneb mu südame lööma, tulvil teadmist, et ma olen siiski õigel teel, isegi kui ma seda veel ise ei pruugi teada; et ma ei pea kartma ega olema löödud, sest miski elab edasi. Need viimased sõnad jäid minusse kajama: "Ole tugev!"

Jah, elame edasi. Sihi ja jõuga. 

Vikerkaar on igaühes meist.

Tähendab - suvelõpp on käes; ma olen jõudnud jälle nii kaugele, et loen Dostojevskit, kõverdun seesmiselt sügise ees, taaskord millegi kadunud-kaotatud-olemata igatsuses. Lasen kõlada Tšaikovskil ja Franz Lisztil ja Bachil. Kuulan Dustin O'Hallorani.  See, et ma O'Hallorani enda juures hoian, annab märku, et pimedad õhtud on lähedal, ootamas. Sügis avali kätega. Kesk Tartu raekojaplatsi, naeratades, vihmakeebis.. Selles, millel kord Tõnis Mäe Vikerkaart sai kuulatud. Või.. on see lihtsalt mu mälupilt eelmisest septembrialgusest.
See sügis tuleb teisiti. 

Teatriteadus on see, millega ma jätkan. Olgugi, et, jah, sain tõlkeõpetussegi vastuvõetuks. Ma ei suudaks endale andestada, kui ma praeguse valiku juures veel teisiti oleks otsustanud. Argusest või.. Kes teab. Hirmust. Olla kaugel. Kaugemal kui ma juba olen. Jäädagi sinna. Ma ei tahaks. Ma ei oskaks. 

"Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida."

 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos.

 Minu veerev õde on "Lõviga" meid viimased päevad külastanud. Külastusi oli veel.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
 Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
 Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.

Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.

Seniks, kuulame Bonzo, Pehki ja Pässi esituses "Musta varju saatel". See on mõneti helgem ja eepilisem lugu, kui pealkirja järgi arvata võiks.