Hommikuks mune ja peekonit. Kell 5 antakse teed.

#6

"Tõepoolest!'' ütles mrs. Sutcliffe hotellitoa aknast välja vaadates pahase häälega. ''Ma ei saa aru, mispärast peab alati vihma sadama, kui inimene Inglismaale tagasi tuleb. See teeb kõik nii rusuvaks.''

(Agatha Christie ''Kass tuvide keskel'')

Tasapisi tekib tõepoolest selline tunne, et elame Suurbritannias. Ma ei usu, et olen ise selle taju indutseerinud, põhjusel, et olen liiga palju Agatha Christie'teoseid lugenud. Kõigest teine raamat sai läbi.
  Munade (ja äärmisel näljaperioodil ka peekoni) vastu pole veel midagi, ega ka kella-viie-tee vastu, kuid see vihm tekitab mulle juba muret. Kust ta tuli? Kes ta kutsus? Miks ta niiviisi ringi hulgub? Vägisi tahab tuksi keerata kõik järgmise nädala suured ja veidi vähemsuured plaanid. Alates esmaspäevast, jätkates teisipäevase visiidiga linnapea juurde ning rääkimata laupäevast. Darn. Keegi võiks talle ometi tagasisõidupileti osta, et ta siia kauemaks ei jääks.

Mõned õhtud on soojemad kui teised;

#5

mõned õhtud on kohe väga-väga soojad.

Olgugi, et mu arvuti avas Windows Live Writerit praegu tervelt 18 minutit, ei lase ma sellel enne und oma tuju rikkuda. Sest täna oli väljas veel soojem kui eile ning tee koos hea seltskonnaga samuti. Edastaksin oma tänusõnad S.-ile, kes Mustveed üle pika aja väisas ning T.-le, kellega niisama pole mõnda aega kokku saanud/trehvanud/tulema juhtunud. Siin on vist mingi kirjutamata reegel, et kui juba ühes kohas esimest korda teed juua, siis ei jää see koht, seltskond ega tee viimaseks. Tuli, näe, teinegi. Ka seltsiline. Mida me täna õppisime? Õppisime seda, et enne kohvi valmistamist tuleb kohvimasinat loputada, ent seda mitte samasse kohvikruusi. Siis õppisime seda, et läbi võib astuda/teed jooma trehvata mitte a i n u l t jõulude või pühade ajal. Ja siis õppisime seda, et (juba sinihallitusjuustuks muutunud) juustu pakendi söömine on ebatervislik hobi.

Tegelikult oli täna tegus ja töine päev.
Õppetund nr 4: ka uduvihmaga saab edukalt surnuaeda rattaga sõita ja seal tööd teha, koristada. (plusspunktideks kasulikkus näonahale. ... Uduvihm, ma mõtlen. Mitte surnuaed.)
Õppetund nr 5: kõik taimed, mis näevad välja nagu kahtlane umbrohi, on rukkililled (selle väite tõesuses tabate ise iroonianoodi, eks)
Õppetund nr 6: rabarberikisselli kõrvale tuleb alati rohkem riisiputru keeta (munaga?).

Tänaseks vist kõik.
Ei, ma ei saanud kirjandi tulemusi teada, kui keegi üldse huvi tundis.

Ahjaa. Täna kuulame seda:

Supernova - Klassipilt

(sest ma kuulsin seda telekast mängimas, kui koju tulin. Hea laul on. Ja miks ka mitte?...)

Mul pidavat olema omapärane vaatenurk elule..

#4

..et siis fatalism minu puhul kui selline.
Eile, kui lõpukõnet kirjutasime, tuli mulle üks telefonikõne, milles laagri grande finale' kõrval läks jutt (nagu veidral moel ikka) Saatusele ja sellele, kuidas ma viimasesse usun ning oma elu tema kätesse usaldan.

Ja ometigi. Minu eksamitulemused on üldjoontes teada. Vaid kirjand laseb end tavapäraselt oodata. Ma ei teagi, m i d a oodata. Nii või naa - senised tulemused on olnud küll lohutavad. Kui nii võib öelda, sest iga järgmise punktisummaga tunnen, kuidas üha rohkem ja rohkem kuhugi vajun. Kahtlustesse, segadusse. Ja nii ei tundugi need resultaadid teisest küljest väga lohutavad. Siinkohal panen jälle silmad kinni ja ütlen: ''Saatus üksi teab''. Sest ausalt - mina enam ei tea. Te võite nüüd öelda, et kui neli aastat olen teadnud, kuidas siis nüüd ühel hetkel mõistus otsas on. Aga on. Nii lihtsalt ta ära lähebki.

Ehk tuleb homme ka kirjandi skoor ära. Siis saan kuni 9.juulini öösiti lambaid lugeda. Vaevalt, et und leian. Mõtlen. Naudin otsustusvõimetust. Või jumal teab, mida.. Ootan valgustust.

Täna olen õhtusest jooksmas käimisest pikema sissekande jaoks liiga väsinud, et kirjutada. Või..
Vahest liiga äraootav, et arvata.
Vahest liiga enesekindel, et karta.

Kuulake head muusikat. Kuulake näiteks seda:

Ladyhawke - Magic

Sõnaahelad

#3

Sain valmis oma luuletuse. Autoriõiguseid, ma loodan, ei pea rõhutama.

Sa arvasid, et nägemisest üksnes täitub hing
ning et vaid sõnadest mu süda rahu saab.
Ja mina siiralt, tõemeeli uskusingi Sind,
minnes kaotsi pimesi Su mõttetühermaal.

Kui öelnuks keegi siis, et on mu eluvesi -
- Su sõnad, mida jõin, vaid kirbe tolm
kõrbes, mille kuivas liivas silmi pesin,
põrm ilu hammasrattail, peotäisi kolm.

Ja nagu iga teinegi, ka mina kuud ja tähti
ihkasin - hoolimata, kus nad asuvad.
Ent minu lummuses vaid sinisilmsust nähti;
Su lubadustest said mu külmad ahelad.

Ma uhkusega kandsin neid kui ehet.
Ei ise märganud, kuis appi karjus hing.
Sa rääkisid.Ma joobusin. Ei aimanudki veel, et
se'st võltsist usust saab mu nõiaring.

Kõik tundus tõesti, justkui olnuks päris,
nii ehe kui üks elu olla võib.
Kuid ajal, mil Su sõnasaag mu uksepiitu näris,
külm tõmbetuul mu aknad puruks lõi.

Nii kinnisilmi ekseldes siis Ariadne' lõnga
ühel hetkel pettunult ma leida lootsin teelt.
Ent möödakäijaid tummasid vaid kohtasin nii mõnda;
nad vaikisid, pilk ütlemas: ka nad ei heida meelt.

Just siis, kui arvad, et käesurumist on olnud rohkem kui rubla eest..

#2

...potsab postkasti kuldse kirjaga ümbrik, mille seest leiame järgmise teatise.

Ja nagu juba kuulsin, on tollele miniparaadile oodatud ka üks noorhärra kunagiselt olümpiaadi ''lugemisõhtult''. Parafraseerides Hemingway'd: Igast linnast võib leida ühe tuttava... Ja hea, et võib.
Kohtume siis seal.

(Originaalis kutsel mu perekonnanime asemel tähekesi loomulikult ei ole, aga (Üllar, Sinu töö:) ''eks ma püüa end ka huvitavamaks teha.'' )

''Luua kooli omadel paluti kunagi ajatäiteks 15 min rääkida augurauast; nagu lavaka sisseastumiskatsed juba..''

# 1

Jalutasin täna ja mõtlesin: kas mõisapreilidel oli ka siin asfalt? Ei olnud ju. Kas siis nemad pidid ümber pargi kontsadega pori ja kruusa sees astuma? Kui ebamugav.
Õnneks 21. sajandil on lossikülastajatele võimaldatud selline kaasaja privileeg nagu bituumeniga kivikesed. Palju kivikesi. Ja sile kõnnitee. Ja päike. Ei kallanudki vihma, nagu olin kartnud. Kõik läks suurepäraselt ja päeva Kuremaa lossis võib kordaläinuks lugeda. Tõsi, ma sain seal ühe päeva jooksul tervelt kahel vastuvõtul olla. Kutsutult, loomulikult, mitte niisama ei kosserdanud ringi ega söönud teiste pidusööke. Rõõm oli veenduda, et saan maavanemaga endiselt hästi läbi. Ja juttu jätkus kauemakski. (Einestamise ajast küll, kuid mulle avanes võimalus neid hõrgutisi veel kord nautida.)
Juttu jätkus veelgi, kuna osutusin kahe vastuvõtu vahel ainsaks allesjääjaks. Härra H. S. -i sõnul oli see mulle suurepärane kingitus: veeta pool päeva nii kaunis kohas; ja seda enam - süüa antakse. Vähemalt seltskonna üle ei saanud nuriseda.
Kui järgmisele pidustusele kaasõpilased ja -õpetajad järgi tulid, ei hoidnud nemadki oma tabavat huumorit vaka all. Suvi mõjub kõigile hästi.
Otse loomulikult sain südamest publiku ees tänada oma lemmikõpetajat. Linnuke sinnagi lahtrisse kirja!
Too pisike ümbrik, mis mulle omistati, sisaldas ka ühte (täpsemini küll kahte) suurepärast üllatust. Siit võib järeldada vaid üht - Deivit saab peagi vanakreeka jumala (või siis kosmosesüstiku) nimelises paigas ekslemas näha : )

Kui tänamiseks juba läks, siis tänaksin Murphy't, et ta seekord end vaos hoidis ja minu tollel libedal saalipõrandal ikkagi püsti jättis. Ma peaaegu harjutasin end mõttega, kuidas kõige graatsilisemalt pitskleidis pikali libiseda ja elegantselt püsti tõusta.

Ning. Mu kompuutrihakatis võiks AAAA-grupiga liituda. :@
(Ahastama Ajavalt Aeglased Arvutid).
Edu talle.

Parem ennetus kui õnnetus, 2009

Nagu ütleb Ultramelanhool: et tulla tagasi, peab käima ära.

Tagasi ma nüüd olen. Kuivõrd oli tegu ärakäimisega, pole kindel. Aga vastuse, et taaskord uute elamuste ja kogemuste ja mälestuste jagu rikkam olen, võib lukku panna. Selle aasta laagrielu on läbi (üle?) elatud. Pole midagi teha, pean paratamatult hakkama heietama sellest, kuidas ma ikka ei saa asjadest üle. Ent et mitte liialt üldiseks minna, vaid avada oma mõtte tagamaid, alustan algusest.

Reede. Jah, ma olen kindel, see oli reede, kui me Lauraga direktori kabinetti maha istusime ja ootasime laagri pealäbiviijat. Ei hakka vist tähenärijatele täpsustama, et mõtlesin mahaistumise all toolidele maandumist, ja siit edasi - maandumise all istumist. Arusaadav?
Igatahes, Kaupo tuli ja me saime tuttavaks. Tere, väga meeldiv. Jah, meie oleme need, kes aitavad õhtut sisustada. Mängud.. Jaa, võime mingid huvitavad mängud välja mõelda. Mhm. Teisipäev? Teater! Teater on hea mõte. Teema? Miki-Hiir? Minugi poolest.. Millal kokku saame? Pühapäev? Jaa, sobib.
Olid viimase aja kõige palavamad ilmad. Jehh, ma räägin nagu oleks see päev aegu tagasi olnud ja nüüd süvatalv. Kõigest üks nädal. Ühesõnaga. Ilus ilm oli ja pühapäeval jälle kokku kogunenud, õilsas usus ehitada üles suurepärane laagriprogramm, põlesin lisaks senistele põletushaavadele veel erkpunasemaks. Selg reageeris taolisele päikese näitamisele ülbelt: viskas kesta maha. Korras. Muide, mõningase vestluse ja niisama naljategemise kõrvalt sai laagrikava üldjoontes paika pandud, sealhulgas leitud ka laagri temaatikale ja noortele kangelastele sobilik etenduseidee ('Lumivalgeke päästab Robin Hood'i'') ning Kaupo lausus oma kuulsad sõnad: ''Ühesõnaga, homme lükkame selle kivi veerema ja loodame, et ta seisma ei jää. Võssa võib minna, aga veel hullem, kui sammal peale kasvab.''

Ei ole vajadust vist lisada, et meie paariõhtusest lähme-nendega-mõneks-tunniks-mänge-mängima-üritusest sai tõsine tankisti elu. Selle võrdluse õppisin laagris: tankis olema ehk tundmatus ja vastutustnõudvas paigas juhirolli (kaela) saama. Ma ei näinud neid olusid sel aastal mitte laagrilapse silme läbi, vaid elasin sealsesse rolli sisse kui juhendaja ning viimaks ka lausa kui üks kahest peavastutajast. See oli see hetk, kui olin vaid mina, kes ma pidin kõigest kord mänge organiseerima ja oli Üllar, kes pidi vaid ühel õhtul loengut pidama. Ja oli pea 50 last. Oli mingi programm, mingid eesmärgid. Ja õnneks oli Päästeteenistuse esindaja tuletõrjevoolikute ja -varustusega, mis kogu ülejäänud massi piisavalt paelusid.

Niisiis olen ma veetnud viimased 5 päeva kusagil s e a l . Kus - ma ei tea. Siinsamas ja ometi teises kohas. Teises keskkonnas, öösel ja päeval. Suhelnud uute ja huvitavate inimestega, jaganud nendega oma muresid ja rõõme. Pakkunud nendele oma õlga ja küsinud sama neilt endilt. Vaimustunud ja pettunud. Hh. Nii veider kui see ka poleks: ohtlikult lihtne on avastada ennast uute emotsioonide ja elu keskelt. Asjad osutuvad sügavamaks, kui esmapilgul tundub.
Kõige muu kõrvalt tuleb tunnistada veel, et maailm on pisike. Ja kunagi ei või ette teada, millal endale veel võõras inimene mõni aeg hiljem jutu sees lausub, et ma olevat juba esimesest kohtumisest peale ikkagi rohkem isa järgi ära tuntav olnud. Ja hea, et ma ise teada sain, kus mu sugulased elavad ja kui äge tibi oli minu õde kunagi, aastaid tagasi. Tore oli : )

Ja oli tõesti : hilisõhtutel Laura ja Kaupoga(The Boss) maast ja ilmast juttu puhuda, laagriasju arutada, päevas kilomeetreid maha kõndida, hommikuti VIP-lauas putru süüa ja öösiti lapsi korrale kutsuda. Ning veel.. Pillimäng ja laul lõkkeõhtul (3 tundi jutti.. hämmastav..), öine kitarripinistamine (aitäh, Tiido, et meiega musitseerima tulid), integratsioon poola ja vene noortega ning jutuajamised ja olemised, kus idee ei olnud niivõrd tegevuses, kuivõrd olemises endas. Te ei saa minust aru, ma tean. Saavad need, kes olid 5 päeva selle asja sees.
Eile jätsime Bossi tiimiga hüvasti, sest nemad lahkusid järgmisesse laagrisse ja meie läksime ööbima koju. Kuidagi kurb oli.. Jah, oli küll organiseeritud kaos kokkuvõttes, sest 4 tankisti (koera roll jäi segaseks) vedasid kogu seda rinnet, kuid ikkagi. Midagi andis see nädal juurde. Peale aja ei võtnud ära miskit. Aga ma leian, see aeg oli seda kaost ja jooksmist ja rabelemist väärt.
Täna jagasime kätte diplomid, auhinnad. Saatsime poolakad ära.

Hoolimata, et viimased päevad on olnud täis vihma, mis jätabki mulje, nagu oleks laager alanud millalgi ammu, jäid seda päästelaagrit (''Parem ennetus kui õnnetus'') meenutama helged tegelikkust ületanud lootused. Lihtne ja eimidagiütlev mõneajaline kooselu - võiks öelda. Ei midagi erilist, märkimisväärset, ülevat. Ometi nii pikk jutt. Vaat' siis.. Eks näis, mis edasi.

Nii ta algas.. Eesti rühm. (Asun paremal,kes ei leia.)

Reeglid tuli varakult kirja panna. (Tõlgid on püsti ning vaidlevad.)

Kolmapäevane lõkke- ja elava muusika õhtu. (Vihm meid ei heidutanud)