, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!
Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.
See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..
Pourtant t’es beau, comme une comète
Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête
Et quand bien même
Y aurait que moi
Tu peux pas t’en aller comme ça
Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!
Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.Pourtant t’es beau, comme une comète
Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête
Et quand bien même
Y aurait que moi
Tu peux pas t’en aller comme ça
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar