Magellani pilve saadik

Jää hüvasti, 2013!

8. jaanuaril 1969 saatis Uku Masing Karl Ristikivile kirja koos järgneva luuletusega.

("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]

Päikesevikati sahisev kaar 
ristikivini lõikub. 
Kuu pääl siravad sinised lossid.

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval 
silmitsedes laiska jõge, 
ons sellest varjugi õitsenud, 
ons selle lõhna männiku osjades, 
arul, kus kord tegin saadu? 
Ei ma tea, tohin kysida, 
ehkki eitan ja naeran 
sedagi ootust, mu aastate rabade taga 
tundus murakas.

Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime, 
et teda keegi ei veeriks sambliku alt 
ega pudedalt lehelt, 
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal, 
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel, 
tumepunane neiuvaip pihul 
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda, 
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.

Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte 
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma, 

nyyd juba pisem eimiskist. 
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud, 
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu, 
nyyd ei ykski karistus, 
ykski õnnistus 
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes 
päikesevikati ees.

Aga kuu pääl siravad sinised lossid, 
helesinised, kindlasti helesinised. 
Mina ei teinud midagi siin, 
kiites ja tänades yyrikest rohelist, 
sedagi mitte, mida oskasin, 
ei kellegi jaoks. 
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega 
saalist teise? 
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud 
sinise lehe kolme sõnaga, 
mida kuulis Toomas? 
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet, 
kas siis tohingi soovida seda tõugata 
silmade eest, mis kiindunud surma 
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?

Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi, 
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda, 
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis. 
Aga ei enam anta loitsu, 
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan, 
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva: 
Nemad armastavad Surma ja Kannatust! 
Pole õige ja hää 
kelletahes lemmikuid olematuks manada 
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks. 
Ei enam taha!

Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi. 
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi, 
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna, 
mida keegi ei kuule, 
sest kõik tahavad nautida surma 
ning selles lõbus, just selles, 
elada igavesti.

Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa, 
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi 
miljardeid aastaid?

21. VI 1959

Ristikivi kirjast vastuseks: 

Solna, 26. 3. 1969 

Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.
Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja "pehmendavaid" asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama. [...]

Nii etteaimatav

kui see ka polnud - ja ilmselt olin ma sellega ju ikkagi arvestanud -, ei saa rahulikult oma Bert O. Statesi ja Marvin Carlsoniga mugavusse istuma jääda...

Mõni vastus toob ikka üllatava ärevuse. 

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


See nädal enne 1.detsembrit

on alati olnud väga huvitav. Sest igal aastal on selles perioodis mul mingi kindel artist, keda ma täitmatuseni kuulan, mille saatel 1.detsembri ootuses koristan, keedan ja elan.

Sel aastal olen ma kõrvuni kiindunud Stromae'sse. Lisaks sellele, et pole ammu kuulnud nii sisukaid sõnu (googelda neid. Mõlemaid.), on Youtube mul tema live-videotest ning sõnavõttudest tühjaks kuulatud ning mp3-mängija ei saa ka armu.

Aga väikese juubeli puhul on paslik siinkohal statsistika avaldada.

Novembrilõpu soundtrack'id AD 2009

2009 - White Lies / "You still love him"
2010 - Florence + The Machine / terve "Lungs" plaat
2011 - Amy MacDonald / "Poison Prince"
2012 - Frank Sinatra / "Strangers in the night"; "Moonriver"
2013 - Stromae / "Tous les mêmes", "Papaoutai"

Üsna huvitav kulg, kombo, kompilatsioon, info.

Allez-y, maestro!

Ceci n'est pas une leçon.

Kui hommikuvalevus kumas valge-mustalaiguselt maapinnalt, oli külm öö toonud hoopis ühe laulu. Nende kahe nähtuse - ega muu elu-olu - vahel pole absoluutselt mingit seost. Esimene [lumi] tasus lihtsalt nüüd märkimist, teine - niisamuti. Sest see viimane kiilus mu kõige kurvemate/liigutavamate laulude TOP5-e. Kohe päris kindlasti.

Tere, tali. Head aega, sügis.
Tu étais formidable!

Vürst?

Ta tundus mulle algusest peale küllaltki kentsakas. Nii uje, oli mu esimene mõte. Rääkisin pikalt ja elavalt, esialgu püüdes ikka taktitundeliseks jääda ning mitte teist kohe minema hirmutada, ent tema vaatas mind vaikides oma suurte äraootavate silmadega ja ma jäin vait. Polnudki nagu midagi öelda, kui et "ja kuidas Sul läheb?" Olin kuulnud, et ta käitub veidralt - väga häbelikult, tagasihoidlikult ning üldse oma eale mitte vastavalt. Mõškin, raudselt Mõškin - kui sobilik. Ja kui mitmetähenduslik. Kutsun teda nii. Ta ise ei saa küll sellest aru, miks ühtäkki nüüd just Mõškin. Aga Dostojevski teadis. Ma tean ka. On ta ju selline - natuke tavatu, naiivne ja häbelik.
 Eks ta ikka kartis mind ka, polnud imestada. Ent veetnud päeva koos, puhkas ta juba õhtul mu süles, nägi vist undki. Ja isegi omandas mingid iseloomulikud märgid, mida temast oodata võiks. Ema ütles, et tõin linnast halvad kombed kaasa. Aga ma usun, et mängulisus ei välista rahulikkust ega väärikust.
 Pole kunagi varem Mõskini-sugust kohanud. Nii välimuselt kui käitumise poolest. Täna pakkus ta juba oma oskuste avastamisega nalja. Sellistel hetkedel on ta tõeliselt naljakas. Kuniks väsib ning jälle oma suurte roheliste silmadega otsa vaatama jääb, pilguga, mis ütleb: "Kas Sa juba istud? Kas ma võin?". Ning hüppab omale iseloomulikul ujedal moel sülle, heidab selili ning laseb pea üle põlvede rippu. Ning teeb nii kõva häält, et võiks võistelda diiselmootoritega; ise nii pisike.
 Nüüd ta jälle magab, süles muidugi, õndsas teadmatuses, miks ma teda Mõškiniks kutsun. Või miks ema selle peale muigab. Sest suure tõenäosusega on tegemist siiski vürstinnaga.

Aga nimi ei riku sõpra.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Õpetajaks kodukooli

mineku mõte tuli üllatavalt ruttu. Et miks mitte. Ja kuigi ma jõudsin oma pikkadel päevadel raamatukogus, mil ma siis tunde ette valmistasin, korduvalt paanikasse minna, ei saa öelda, et ma kuidagi ebaõnnestunud oleksin. Ma ei osanud end lihtsalt kuidagi ei gümnaasiumi ega viiendike ette mõelda eesmärgiga valvata neid 45-minutilist tundi igavledes mööda saatmas. Ei kusagilt lõi minus välja missioonitunne, usk paremasse ja võimekamasse generatsiooni ning vastutus terve selle gümnaasiumi ees. Kõik need kohutavad idealistlikud nähtused, mille üle küünikud ilguvad ja staažikad õpetajad muigavad. Muigasin ise ka, aga mütsiga lööma minna ei tahtnud ikkagi. Kuivõrd ma teatriteadust ja kirjandust neid armastama panin, jääb küsitavaks, kuid vähemasti sain nii mõnegi ära hirmutada lausega "See 400-sõnaline kirjand, mida te nii väga kardate, on vaid põgus sissejuhatus nende tuhandete sõnade kõrval, mida te ülikooli astudes peate kirjutama hakkama....iga poole aasta tagant."

 Kodus peksis Charles mu vaeseomaks, kui oli end varestele ja harakatele õuel sappa haakinud ning need viimseni ära tüüdanud ning minema hirmutanud. Enamasti lendab ta väljas ringi ning elab oma kentsakat linnuelu, siis vuhiseb köögiaknast sisse ja naudib taaskohtumist minuga, eriti minu sõrmede nokkimist, kõrvalestade kiskumist ja sealjuures koledal varese-kombel kraaksumist. Milline sõnavara! Uskumatu, mida seal getos ei õpi..

Homme vahetan linna. Kaks korda. Heal juhul saan ise paari päeva jooksul maailmamuutvalt õpetatud ning ehk isegi teatrisse. 

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Tallinn,

seal su süda mulle jah mulle vaid lööb,

kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,

meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Tegelikult see olukord nii tööstitu ei ole. Ja asfaldit on ka rohkem, kui tahaks. Tegelikult saab haarav olema, usun.
Oktoober on vahepeal kätte jõudnud. Ning mina leidnud oma selle sügise soundtrack'i. Sügis on sel aastal Stacey Kent'i Jardin d'hiver'i värvi. 

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Ma käisin teatris

, lausa nii palju, et ma ei oskagi midagi selle-aastasest Draama festivalist pikemalt kirjutada. Või üldse kirjutada. See oli absoluutne. Kuus päeva täis etendusi, elamusi, kogunemisi, kirjutamisi - kõike seda loetleda on isegi tarbetu. Draama lehele on minu poolt panus antud ning vastu on saadud harjumus igapäevaselt Vildes lõunat söömas käia ja hilisõhtul hea soul-funk-muusika saatel päeva tegemiste üle järele mõelda või jalga keerutada. Esimesed septembripäevad jagasid küllastust: need olid päikest täis, ühes säravate kohtumiste ja vaimustavate elamustega. Mis sest, et nii mõnigi etendus tuli vaatajaterohkuse tõttu salaja ülakorruse aknaruudust ära vaadata - nad olid kõik seda väärt.

Hea, Paha ja Inetu (VAT Teater)
Nox (Twisted Dance Company)
Faust (VAT Teater)
Tühermaa (MTÜ R.A.A.A.M.)
Bistro Beyond (Piip ja Tuut)
Boyband (Endla Teater)
Pung (Kompanii Nii)
Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured (Cabaret Rhizome)
Suur maalritöö (Ugala Teater)
Koera süda (Vene Teater)
Sajand (Ugala)

Üllatajaks oli VAT. Esimese õhtu "Hea, Paha ja Inetu". Võrratu näitlejamäng, haarav režii.
Suurim pettumus oli "Tühermaa". Liiga palju tühjust, mis enam ei kandnud -, nii sõnades kui ruumis,  meeleheidet ja armetust, mis mõjus, aga ei liigutanud. Vana head lumma äratas "Bistro Beyond", mida ma pean üheks elu elamuslikumaks teatrikogemuseks. Kõige liigutavama lavastuse tiitli saab "Sajand", kuigi lõpuni seda vaadata oli peoõhtul pea võimatu. Mitte niivõrd pikkuse (aga ka seda), kuivõrd selle tunde pärast, mida lõpupeoõhtusse ei tahtnud.  Kõige lahedama nähtud lavastuse auhinna pälvis "Pung" originaalse, humoorika ja kõige groovy'ima esituse eest.
 Ja ülejäänud pakkusid nii avastamisrõõmu, esteetilist naudingut, samastamist kui avardavat meelelahutust.
Võimas. Nädal täis tõelist armastust. 

Selle nädala kolmapäeva jäi uute liikmete vastuvõtt ning spontaanne E. sünnipäeva vastuvõtmine Naiivis. Nii tore oli näha taas TÜTi inimesi. Vanu - ja uusi. End nende keskel taas selles linnas tegevuses tunda on kahtlemata meeldiv.

Zavoodi taga trepil võrksukkades seljanka söömisest taasiseseisvumispäeval

on nüüdseks möödas enam kui nädal. "Anna Karenina" on möödas, augustki ja ühes sellega suvi. Mul on hea meel, et mu arvuti on uues kuues taas minuga ja et kõik, mille pärast ma lamenti lõin või ette leinas olin, siiski seal peal alles on. Et ma võin nüüd rahulikult otsad kokku tõmmata.

 August läheb alati nii ruttu. Kodune puhkus, aiatöö, Charles. Need mõned korrad Tartus käimist, mis jõudsid igakülgset furoori tekitada, andsid kirgast vaheldust. Süle- või postitants, igaljuhul väljakutset esitav. Elasin rolli sisse ja võtsin kõike säärase mõistetavusega, et isegi ei üllatunud, kui Eesti tähtpäeval südaöösel Zavvi taga trepil isukalt seljankat sõin, jalad tikk-kontsadest tuikamas, võrksukkade vahel saiapuru. Lisaks pärast kaht tundi Geni suitsuruumis juuste kiskumist oli öine kojusõit mitte vähem huvitav dialoogiline tagasivaade-reflektsioon just juhtunule. Elame-näeme.

 Üht pisikest "putukat" sai ka nii mõnigi päev kodus hüpitatud, naerma aetud ja hoitud. Tüdruk on nii süvenenud vaate ja ilmeka miimikaga, et vaata ja imesta. Saime hästi läbi ja järgmine kord, kui kohtume, oleme jälle veidi vanemad, arukamad ja teadjamad. Avastame uusi asju, uusi riiuleid ja mänguvõimalusi.

 Pistrikku pole pärast üleeilset rohkem näinud. Tema kolm katset Charles'i ära viia on jõudnud juba inimeselegi ohtlikku staadiumisse, kuid kui ma tema vastu aknaklaasi poolteadvusetuks põrutatud keha püsti aitasin - seda suurt, võimast ja uhket, siis üht ma mõistsin - ei ole inimesel õigust end Looduse reeglitesse segada. Röövlind või mitte, ka tema on lind, ka tal võivad kusagil pojad olla, ja inimene ei tohi oma ülimuslikkust omavolilise hävitamisega näidata. Lasime linnul põõsa all toibuda, kuhu ta hulgaks ajaks taaruma jäi. Imetlesin teda nii lähedalt kui sel hetkel sain - ta vaatas oma kindla pilguga mulle alandliku väärikusega otsa ja - tõusis lendu.
Ela ja lase elada. Kõik muu on Saatus.

Ees ootab kodune suvelõpugrill, siis juba Draama ja Teater. Ootab Tartu ja uued tarkused. Ootavad peagi kullased alleed ja kastanid. Uued hetked ja olemised, tegemised ja mõistmised. Jah, kõik need on oodatud.

Vahel juhtub nii, et komistad

tänu oma intuitsioonile otsa millelegi, mis esialgu ehmatab. Seejärel saad aru, kui kurb see on. Ning siis mõistad kõige selle headust. Mingit maailmasättumuslikku suurust ja õiglust.

See lugu on lihtsalt nii südantlõhestav, et ma ei tea enam, kas kiruda end seda mitte varem avastamast, või teisi sellest mulle mitte rääkimast. Ju oli nüüd see hetk, mil ma pidin teada saama.

Et on olemas selline album, nagu The Antlers'i "Hospice". Ja see on lugu. Üks 51 minutit ja 47 sekundit pikk stoorilain.
Üldiselt  - "Kettering"-iga olin ma müüdud..

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.

Seep.

Ma tean, et minult oodatakse midagi. Ma ise ootan ka, aga suutsin vaid kirjutada ühe laulu ja leida ühe kunstniku, kelle tööd mu tähelepanu köidavad. Ja ühe Alliksaare katke, andmaks mõtlemisainet. Kõik.

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid.
Neistki vähesed on enamik vaid karvakasvatamiseks ja
mütsimahutamiseks, nii nagu seep on mitte
puhastamiseks, vaid vahutamiseks.

öised ekspressid ei maga

Charles on meie juures elanud nüüdseks kuu aega. Kardan, et ta on liialt klammerduv, hüsteeriliselt kiindunud, mis võib tähendada, et tema võimalused looduses ise hakkama saada ning elada normaalset hakielu vähenevad iga paanikahooga, mis teda tabab, kui ma toast lahkun.
 Muidu on ta uudishimulik, elav ja tubli. Nagu lapse eest, kes vajab pidevat tähelepanu. Selle vahega, et ta on võimeline kiusu pärast asju tegema, eest ära lendama ning esitama ultimaatumeid väetisepallide, tikkude ja käekella patareidega.

Vahingu päevaraamatust:
"19. mai (1973). "Ullike". Kaks etendust mõjusid kokku nagu suur lai maantee, ringtee, Sadovoje Koltso, mida mööda võiks käia neli tundi, kui sul Moskvas kuskil ööbida pole, kui metroo suletakse ja kaenlas on dissertatsioon nagu Eglitisel Riiast. Siis aga avatakase metroo ja sa pead jälle vagunisse istuma ja ringteed, ringsõitu jätkama, nüüd juba maa all. ... Ainult, et ringteed, ei maa peal ega maa all, Tartus ei ole. /.../Seepärast ma öösiti sihitult hulgungi ja otsin ringteelt armastust. Veidi lootusetu, aga siiski rahustav tegevus. Otsin ringteelt näitlejat, ei leia, aga pakutakse instseneeringut. Loomulikult võtan ma pakkumise vastu nagu iga teise anni. Ja ometi küsin ma endalt ja taksojuhilt, kellega ma sõita ei taha: miks ei leia ma näitlejat? Taksojuht vastab, et ma ei leia teda kunagi. 

"Miks?" küsin mina.

- "Sest... sest sa otsid armastust."

Mina: "Ah armastust ... ah et mina otsin rohkem armastust kui näitlejat."
Taksojuht: "Jah."

Mina: "Aga miks ma siis igal õhtul teatris käin?"

Taksojuht: "Seda ma ei tea."

Mina: "Miks sa ei tea?"

Taksojuht: "Ma ei käi igal õhtul teatris."

Mina: "Siis küll..."

Taksojuht: "Aga rääkida oli sinuga hea."

Ja takso kihutas minema. Jäin veepilve ja pritsmete sisse, vana loll, kes kehvalt ringteelt - mis ringteelt! poolkaarelt - näitlejat otsib. Vastu hommikut, siis, kui ainult öised ekspressid ei maga, siis, kui kirjanikud ennast aastateks tühjaks kirjutavad. 

Äikeseline õhtu.

Pärast kahte kuud soojust, palavust ja heledust on viimaks väljas vihmane, külm ja hall. Suurepärane võimalus introspektsiooniks, rännakuteks mõtte- ja vaimumaastikel.
 Olen haaratud Vahingu päevaraamatutesse. Millise lakoonilisusega ta kirjutab, ometi nii põhjalik. Milline eneseausus ja julgus. Loen ja olen võrdlemisi veendunud, et tahan jälle päevikut pidama hakata. Kas või faktide, emotsionaalse mälu ja mõtteviivude talletamiseks, kui mitte autograafilistel eesmärkidel.
 Ma ei tea, kas ma pean sügiseni vastu või kas selleks on vajadustki. Vastu pidada. Aga mis siis saab, kui ma Vahingu päevaraamatutega lõpetan ja soov kirjutada läheb üle? Ei, sel ei tohi lasta sündida. Midagi halba kirjutamisest kunagi ei sünni, enne vastupidi, ning seda ei tohi raisku lasta. Aga see seletamatu tung õppida olema aus, kirjutama ainult enda jaoks, ilma konfabulatsioonide või belletristlikkuseta, vajab praegusel hetkel üha enam kanaliseerimist.
Tänane leid: "Mu nostalgia millegi muu järele hävitab terminoloogia."

"29. detsember. Kui vajalik on siiski tunda eksistenstialistlikku filosoofiat (Jaspers, Strindberg)! See on meie põlvkonna mõtlejatele juba aabitsatõeks saanud. Tung metafüüsikasse on inimloomusele omane. Ühel läheb see lõpuni, lõpeb ähmases religioossuses, igatsuses tunnetamatu sealpoolsuse järele. Teisel kaasneb selle tungiga loomisvajadus. Kellel on annet, sellest saab poeet, kirjanik. Kellel aga ainult tahtmine, sellest saab hea hariduse korral filosoof. Ilma tungita metafüüsikasse pole olemas poeeti ega kirjanikku." (Vaino Vahing, 1972)

Sõitsin autos teel Tartusse

ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.

 Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused  juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.

Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
 Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
 Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
 Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
 Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.

I was a white girl in a crowd of white girls in the park

 Matt laulab mulle kõrva jälle mõistetamatuid sõnu ja pool juulist on koos maasikatega läbi saanud. Pool suvegi on kahanenud mööda jõekaldaid, nagu vesi, mida päev-päevalt aina vähemaks jääb. Ometi me ujume seal ja ujusime ka nädal tagasi. Ja pärastlõunad vesirooside vahel tuletasid meelde, et päevased aiatööd on tehtud. Tuletasid meelde saja pisikese poripritsmega jalgu rohus ja seda kui hea on pärast päikese käes pruunimaks kuivada.
 Mõnikord mõtlesin talvel suvele maal - et kuidas tahaks seal õhtupäikese käes aiatoolis istuda, kui suured tööd on tehtud ja lihtsalt kiirustamata olla, vaadata haigutavat juulit ning kuulata metsmaasikalõhnase metsa serval vaikust. Ja nüüd on need tööd siis tehtud. Koseveskis polnud vett ja me kukkusime sügavuste otsinguil nabani järvepõhjamutta. Kala näkkas vanaisal silla all ja seal saime muda ära loputada. Keegi ei pannud pahaks märjalt autoni lippamist ega paljajalu maanteel käimist. Miks ma ei olnud mäletanud ritsikaid? Nad ju siristavad ka loojangu eel nii kõvasti, et tuleb neid põlluservale otsima minna, kuid mitte ühtegi näha. Pilvitut sinist taevast vaid märgata.
 Vahingu päevaraamatud pakkusid pärastlõunast jutuainest, kuni tuli plaan metsa minna. Mustikaid oli  rohkem kui seeni, kuigi päris tühi meie mets seentest ei ole, päevad lihtsalt ei ole vennad ja koht loeb rohkem kui teadmine. Olin teinud esmaspäeval esimest korda oma käed mustikapunaseks ning leidnud, et pole neil kätel midagi viga korjamaks ka metsmaasikaid. Teisel korral metsa minnes ei olnud valida - muudkui istu, korja siniseid pärleid ja mõtle, kas ta seal teiselpool seeni ka leiab. Mõne ikka leidis. Küll pilvikuid, aga praetult olid needki head. Üks teine pärastlõuna oli kukeseenerikkam.
 Meie linn sai aasta vanemaks ning meil oli öökino. Veider oli. Kohalike tädide ja onudega, kõrvuti tähelepanu püüdvate noorusuljusest kõvade häälte ja telefonihelinatega poiste-tüdrukutega vaatasime "Olympus Has Fallen"-it ja kõik võpatasid, kui jänkid põhjakorealastele pussnuge ajudesse lükkasid. Aplaus hetkel, kui presidendi poeg päästeti. Ühel hetkel läks väljas külmaks ka, aga hilisõhtune tee tegi head.  Keskpäev pakkus ohtrasti head torti ja õhtul korraldasime A.-ga emale-isale väligrill-suaree. Šampinjonid sinihallitusjuustu ja võiga olid hea mõte, lisaks vahuveinile ja kõigele ülejäänule, mis meile korraliku täiskõhutunde andis. Või peatäie. Aga see võis olla ka koduvein, mis kellaosuti hetkega öhhe keeras ning meid magama saatis.
 Laupäev oli pidupäev ja pidupäeviti saab ikka pirukat, kuigi laadaväsimus oli peaaegu sama suur kui väsimus mitmetunnisest teadustamistööst ja päikesest, mis väsimatult meid D-vitamiiniga laadis, samas pärastlõunal vette sundides. Jälle vesiroosid. Charles oli tubli ja oli pikalt üksi kodus. Käisime teda vaatamas ja öösel oli ta oma kasti varakult tukkuma jäänud. Väristas rõõmust saba ja uinus.
 Kes oleks  iial võinud arvata, et me 2 Quick Start'i kontserdil oleme ja rumbat tantsime? Et Идеальные люди' esitatud "Supreme"-i venekeelse versiooni järgi saab ideaalselt fokstrotitada?
 Kell 1 öösel juhatasime ühe rattaga veidi võtuse onu Kodavere poole ja ma õppisin koduteel polonaise'i tantsima. Pöiasirutus on tähtis, kummardada kaheksa korda.
 Charles tahtis Tallinnasse kaasa lennata. Maandus autokapotil ja nuuksus. Viis päeva sõpra ja papat, kellega jõe ääres Kafkat lugeda. Nüüd peab jälle kahe mamma - minu ja emaga leppima. Loen Vahingu päevaraamatuid vaikides ja iseendale. Charles'ile Vahing ei meeldi, ta tahab õue, tahab kannatlikule õlale. Kuidas ta küll kolm päeva minuta saab, kui suvekool ülehomme algab?

The Nationali uus plaat saadab teist päeva. Tsiteerin "Pink Rabbits"-it, kuid kuulan "Fireproof"-i.
Igatsen Tartut, aga elan koos vesiroosidega. Elan koos juulikuuporiga jalgadel ja lehviva pitskardinaga koduaknas. Olen nagu Muhammed, kes ootab mäge enda juurde.

Matt kindlasti oskaks seda kõike paremini sõnadesse panna.

Good Will Hunting

on ilmselt üks väheseid filme, mida ma kõigil suhtumisprobleemidega kaakidel vaadata laseksin. Ja eneseanalüütilistel intellektuaalidel. Esimesi ilmselt ei veenaks kuidagimoodi sõnumit püüdma, teised saaksid vähemasti mõtteainet ja ühe hea filmielamuse. Mulle näib natuke uskumatu, et film pärineb aastast 1997. Ja ma näen seda alles nüüd. Ja et televisioonist kunagi selliseid filme ei tule. Seepärast ma loobusingi teleka taga mängufilmiõhtute möödasaatmisest ning olles lapsest peale üles kasvanud vaid üheplaaniliste märulifilmide ja samaväärse tasemega huumoriga komöödiatega, kus mängisid lühikesed pilusilmadega mehed ja mustad onud, nägin ma  viis aastat lapsepõlvest unes, et ma ajan pätte taga, püüan lollidele ja saamatutele kurjategijatele vingerpussi mängida ning selle õnnestudes ei olegi elul muud sihti kui õigel ajal õigesse kohta lüüa ja põgeneda. Ma ei tea, kas ma tol ajal oleksin osanud aru saada "Good Will Huntingust" või "The Tree of Life"-ist, kuid mingi kibedus minus ikka aeg-ajalt tekib, nähes saatekava. Õnneks on olemas... internet.
Ma tahaks, et näidataks rohkem sellised filme. Et kõik inimese süvatasandid saaksid natukenegi toitu, mitte ainult üks.

So if I asked you about art, you'd probably give me the skinny... on every art book ever written. Michelangelo? You know a lot about him. Life's work, political aspirations. Him and the pope. Sexual orientation. The whole works, right? I bet you can't tell me what it smells like in the Sistine Chapel. You never actually stood there and looked up at that beautiful ceiling. Seeing that.

You'll have bad times, but it'll always wake you up to the good stuff you weren't paying attention to.

. 

Elu Charles'iga

on tänaseks kestnud kolm päeva. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nagu ütleb vanasõna. Ja kuigi tegemist ei ole tõepoolest hobusega, pole nõustumine tema koju võtmisega siiski juhuslik, sest enne Charlesi on mu õlal istunud ka Bobo, seda nüüdseks hea 9 aastat tagasi. Ehk polnud siis juhus ka see, et just meie sel hetkel emaga mööda sõitmas olime, kui pargis istunud mehed talle hooldajat otsisid.

 Esimesel õhtul ta õnneks vaid magas oma uues kodus ja ei seganud jaanipäevalisi. Hommikul  nõudis ta väga varakult süüa, hoolimata sellest, kas teiste uni tahab magamist või mitte. Aga päev möödus meie kõigi jaoks töiselt ja tegusalt. Mina kitkusin ja tema tallas just nii palju mööda kasvuhoonet, kuni hakkas igav ja siis me muidugi avastasime võimaluse mulle selga ronida ja seal kükitada. Iseseisvalt rohu sees tallamine oli väsitav ja ebameeldiv, hoopis lihtsam oli tulla mu kõrva äärde lõugama, et ma talle ise söögi suhu paneks. See tuli loomulikult enne püüda või kaevata või kätte saada. Eks ma siis ronisin peenra vahelt välja ja tegin, mis vaja. Õhtul istusime koos, tema käsivarrel või õlal, ja lugesime Vahingut.
 Toast äraminek ei ole soovitatav, sest muidu on kisa lahti ja üks nokk teises toas nõudlikult õieli. Ja kui uniseks jääme, siis ainus õige magamisasend ongi käevarrel. Siis sätitakse kiiresti end kämbuks kokku ja pistetakse pea tiiva alla.
 Eile hommikul ärkasime juba inimlikul ajal, olime hoopis julgemad ja uudishimulikumad ja üldse pakkusime nalja, hoolimata liigile omasest "teistest suuremast arukusest". Väljas lendasime pärast suplust katusele, aga kohe kui kõht natuke tühjemaks läks või ümbrus seltskonnast tühjemaks jäi, läks nutt lahti ning tuli jälle alla kätte lennata. Ega's midagi, eks keegi pidi jälle labida kätte võtma ning väikest aitama. Tegelikult õppis Charles ka iseseisva putukapüüdmise ära, aga see on üürike lõbu - tüütu ja aeglane. Niisamuti väsib ta tihti oma varvaste nokkimisest või kohvikannu kaane toksimisest. Telefoni ekraan pakub küll mõnetist huvi ja leivakott aitab alati, kui igav on. Kastanit tasub karta ja paberid on laialipildumiseks või rebestamiseks - juhul, kui ema narrimisega närvi mustaks ajab. Kõiksugu interjöör pakub tegevust ja huvi just nii palju ,kui palju ollakse juures, st kui lähedal. Eks eile õppisime tarvidusel ka teise tuppa järele tuleku selgeks. Siis kisendame lävepakul ja leiame maandumiseks sobiva käe, õla või pea. Jälle rahu maa peal. Pärastlõunal kuulasime Wolfmother'it ja nokkisime Fitzgerald'i.
 Tänane päev algas suure pesuga, ikka sellisega, et põrand kausi kõrval ujus ja kapiseintelt voolas vett; ise olime märjad kui röötsakad. Ja vist siis saime natuke külma, sest lõunaajal turtsusime ja olime veidi tõbised. Aga väljas käisime sellele vaatamata. Enne, kui äikeseline rahevihm alla otsustas tulla, saime paar korralikku keldrikakandit põske haugata, ristiku sees joosta ja katusele lennata. Üldiselt Charles meil lendamisega vaeva ei näe, vaid kõnnib. Ka teisele korrusele, trepist üles. Hüpetega. Jah - selle saime ka nüüd selgeks, kuidas tuppa saab.
 Üldiselt on meelistegevuseks käe peal tukkumine, raamatulehtede nurkade murimine (ma olen siis väga tige ja ütlen, et kes nii teeb, jääb viiendast lõunasöögist ilma!), köögirätiku otsa kiskumine ja hambatikkude põrandale pildumine.

Nohune lõunauinak.

 Siin näiteks veedame hommikul aega vana sussiga, mis meile tervelt hulgaks ajaks tegevust andis. Operaatori avastades tuli muidugi see aktsioon katki jätta.

Jaanifestival

lõppes esmaspäeva hilisõhtul, kui viimased külalised, beebi ühes nendega, Tallinna poole sõitma hakkasid. Nii pikki jaanipühasid ei osanud oodata ja varasemad sellised ei meenugi.
 Jaaniks külla tulnud nelik lahkus koos A.-ga esmaspäeva hommikul Tartu poole. Kohutavalt tore üllatus neist tütlastest mulle külla tulla, grillida, rannas ujumas käia ja pimedat ootama jäädes poole hommikuni laulda. Kaheksa liitrit veini - mõelda vaid. Ma ei tea, kuhu see sai, aga laulu väidetavalt tuppa kuulda ei olnud, mis on minu arust huvitavam tõik. Palju asju sai sel ööl selgemaks, sest filosoofilised mängud, mis õhtu edenedes hoogustusid, avasid nii mõndagi uut kokku tulnud inimestest ja nende süvakihtidest. Kindel on see, et möödunud pühapäev oli lisaks täielikule õhtusele chill-kulgemisele üleüldse tõeline pühapäev. Väsimust eelmisest ööst ei olnud, kuigi olime päeval jõudnud käia igalaupäevasel turušopingul, valmistada emaga õhtuks salatit ning sõita A.-ga maale vanaisa juurde maasikaid korjama, need ühes vanapapsiga Peipsi äärde toimetada, perega pidusöömaaega pidada ning hilisööni tantsu kepsutada.
 Pühapäeva asjalikuks teoks jäi basiilikute kuivama riputamine. Õppisin uue sõlme, ema keetis maasikamoosi ja elu oli idüll. See, et ma pärast paaritunnist pinevat malemängu kaotanud olin, ei omanud enam üldse tähtsust, kui ma vaevu ataki sain, nähes C.-d kodulinna bussijaamast vastu astumas. Rõõm kokkutulnud inimestest oli suur ja kuum. Kõige selle kuumusega naersime rannas, võtsime laulu üles ning  soojendasime järvevett. Tuleb tunnistada, et  A. ja C. kätel vees hõljuda oli lausa elegantne ujumaskäik. "Puid lõkkesse - saab," olin ma öelnud, nii triviaalse kõrvalmärkusena. Aga sai küll. Jaanilõke põles ka teist õhtut järjest - hoiab ära kurja terveks aastaks. Nad arvasid, et mu isa on rohkem Oru-Pearu, kui Mäe-Andres, ja tema puud lõkkeasemele ka toimetas. Ööl, mil pimedaks ei läinudki, paistis taevas tõllarattasuurune superkuu.
 Kallitele lehvitamisega aga pühad ei piirdnunud, kuigi ma ekslikult esialgu niimoodi arvanud olin. Esmalt kohtusin ma Charles'iga, kes juba teist päeva meiega elab, seejärel teatas nii laupäeval põgusalt kõrvalküla jaanikul kohatud O.W., et hüppab enne äraminekut meitelt läbi, kui oli ka Sõssu & Co teiseltpoolt Eestit meie suunas teel. Niisiis oli õhtul maja taas rahvast ja sagimist täis, tuldi ja mindi, tutvuti ja oldi. O.W antud Hiina pusle sain ma isegi viimaks lahti ja kokku pandud enne, kui ta lahkuma pidi. Beebi tegi nägusid ning grillimist sai rohkem kui rubla eest. M.'i antud ahjulavaši retsepti järgi tehtud hõrgutised maitsesid ka BBQ-na uskumatult hästi.
 Ning ma tõesti ei tea jaanifestivali, mille lõppedes ma väsinum ja samas õnnelikum oleksin olnud kui tänavuse lõppedes.
 Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud sel suvel viimaseks hommikukohviks sirelipõõsa all nende inimestega.

Täna kell 8.04

algas suvi!

Asjakohane pilt esimeste nädalataguste koduaia maasikatega ning ajatu suvelauluga.

Soundtrack: Sõpruse Puiestee - Öö tuleb

Ilukirjanduse lugemine

peaks ühele kirjandustaustaga tudengile olema samaväärne harjumus kui on igapäevane hammaste harjamine või lõunakohv Werneris. Minu puhul on kokkupuude kirjandusega pigem pühapäevameelelahutus, pidupäevaajaviide, mida naljalt juba kergekäeliselt ei harrasta. Koolivaheajad, vahetult pärast sessi lõppu, on mu lugemisentusiasmi tipp-perioodid, mil nii ühe kui teise linna raamatukogudes võib suure tõenäosusega kohata rutakalt kõndivat blondiini, fanaatikupilguga silmis.
 Niisiis olen ma kohtunud kahe väga meeldiva Skandinaavia teosega: Hjalmar Söderbergi "Doktor Glas"-i ja Stig Dagermani "Saksamaa sügis"-ega. Esimese puhul tänan härra M.R.i, kes parajal hetkel maailmakirjanduse riiulite vahel oli patseerimas, teisel juhul Fortunat ja enda kuuendat meelt; lõpuks ometi olen ma leidnud autori, kelle stiil mu paremat ajupoolkera kõditab - lausestuse tõttu, mis on keerukam kui mu enda oma.

Kui pikk on vahemaa kirjanduse ja kannatuse vahel? Kas distants sõltub kannatuse laadist, kannatuse lähedusest või kannatuse jõust? Kas vahemaa luule ja selle kannatuse vahel, mida põhjustab tulekuma, on väiksem kui luule ja selle kannatuse vahel, mis lähtub tulest endast? Ajas ja ruumis lähedased näited osutavad, et luule ja kauge, varjatud kannatuse vahel on peaaegu vahetu seos, jah, võib-olla  on isegi võimalik öelda, et juba teistega koos kannatamine on üks luulevorm, mis tunneb suurt igatsust sõnade järele. Vahetu, avalik kannatus erineb kaudsest muu hulgas selle poolest, et ta ei igatse sõnade järele, igal juhul mitte sel silmapilgul, kui ta toimub. Võrreldes varjatuga on avalik kannatus uje, tagasihoidlik ja vaikne.   (S. Dagerman "Saksamaa sügis")

 Ilmselt üks paremaid sõja-Saksamaa teemalisi teoseid pärast "Läänerinnet..", mida lugenud olen.

Ma mõistan, miks kuningas Herodes ei armastanud prohveteid, kes käisid ringi ja äratasid surnuid üles. Muidu pidas ta neist väga lugu, aga seda nende tegevusharu pani ta pahaks... 

 Elu, ma ei mõista sind. Aga ma ei ütle, et see on sinu viga. Pean usutavamaks, et pigem olen mina ülekäteläinud peog kui sina vääritu ema.

 Ja mulle on viimaks aimusena koitma hakanud: elu ei peagi võib-olla mõistma. Kõik see seletamise ja mõistmise vaev, kõik see tõejaht on võib-olla eksitee. Me õnnistame päikest, sest elame temast just selles kauguses, mis on meile kasulik. Mõnikümmend miljonit kilomeetrit lähemale või kaugemale, ja me põleksime või külmuksime ära. Kui nüüd tõega on nagu päikesega?   (H. Söderberg "Doktor Glas").

Üks huvitavamaid ja tõepärasemalt inimlikumaid päevikromaane, mida pärast "Frankensteini" päevikuna nautisin.

Nende katkete põhjal näib, et metafüüsilised kaugused on paeluvaks saanud. Kui ma ei usuks asjade mõttestatusesse, ütleksin, et tegemist on juhusega. Samas, keegi ei keela mul seda ka praegu öelda. Just. 

Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.

 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..