Magellani pilve saadik

Jää hüvasti, 2013!

8. jaanuaril 1969 saatis Uku Masing Karl Ristikivile kirja koos järgneva luuletusega.

("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]

Päikesevikati sahisev kaar 
ristikivini lõikub. 
Kuu pääl siravad sinised lossid.

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval 
silmitsedes laiska jõge, 
ons sellest varjugi õitsenud, 
ons selle lõhna männiku osjades, 
arul, kus kord tegin saadu? 
Ei ma tea, tohin kysida, 
ehkki eitan ja naeran 
sedagi ootust, mu aastate rabade taga 
tundus murakas.

Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime, 
et teda keegi ei veeriks sambliku alt 
ega pudedalt lehelt, 
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal, 
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel, 
tumepunane neiuvaip pihul 
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda, 
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.

Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte 
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma, 

nyyd juba pisem eimiskist. 
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud, 
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu, 
nyyd ei ykski karistus, 
ykski õnnistus 
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes 
päikesevikati ees.

Aga kuu pääl siravad sinised lossid, 
helesinised, kindlasti helesinised. 
Mina ei teinud midagi siin, 
kiites ja tänades yyrikest rohelist, 
sedagi mitte, mida oskasin, 
ei kellegi jaoks. 
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega 
saalist teise? 
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud 
sinise lehe kolme sõnaga, 
mida kuulis Toomas? 
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet, 
kas siis tohingi soovida seda tõugata 
silmade eest, mis kiindunud surma 
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?

Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi, 
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda, 
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis. 
Aga ei enam anta loitsu, 
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan, 
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva: 
Nemad armastavad Surma ja Kannatust! 
Pole õige ja hää 
kelletahes lemmikuid olematuks manada 
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks. 
Ei enam taha!

Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi. 
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi, 
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna, 
mida keegi ei kuule, 
sest kõik tahavad nautida surma 
ning selles lõbus, just selles, 
elada igavesti.

Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa, 
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi 
miljardeid aastaid?

21. VI 1959

Ristikivi kirjast vastuseks: 

Solna, 26. 3. 1969 

Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.
Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja "pehmendavaid" asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama. [...]