Piksega silmitsi.

Kujutasin ette, et nüüd tuleb midagi sellist. Hetkeks jäin uskuma. Praegu on toas, akna taga vaadates täitsa rahulik.
Pargid on rohelust täis ja neis jalutada on tore. Ent - oo, hiliskevadist rõõmu - sääsed. Nad on kohal. Oeh.

Aga mind jäi kummitama see mõte: kui seista keset raudteed ja vaadata relsse enda ees - kas siis mõeldakse esimesena olulistele asjadele, olulistele inimestele, olulisi mõtteid? Kas siis saab kõik selgeks ja sa tead täpselt, mida sa tegema pead ja kus olema? Kas siis oskad õigesti hinnata antut?

Ei, ma siiski ei jää hommikuti raudteele seisma rongi ootama, et igat päeva otstarbekalt veeta osata.
Ma lihtsalt mõtlesin nii. Olen mõelnud. Nende millisekundite vältel, millal mu jalad rööbastest üle jooksevad. 

Väljas on äikesevihma lõhna. See tungib tuppa, ma tunnen, ja kõditab mu taldu ja küünarvarsi.